kriiipi

Lumelauafilme on igasuguseid.

Chrismukkah 2009

jõu!

Pühad saavad kohe läbi, aga mida ma teinud olen?

- Nothing much

24.12.

Käisid jõuluvanad, tegime energiaringi, tiu tiu luuletusest sai technobiit, mis oli taustaks igale laulule ning näha sai ka robottantsu. Minu kingitus oli selline, mis mulle meeldib, aga naabritele arvatavasti mitte: uued kõlarid arvutile. Kuna minul ja Annal olid kõhud kõige vähem täis, siis mängisime kahekesi Twisterit, mis iseenest oli väga hea venitus valusatele lihastele. See oli päev, kui liigutumine oli igas mõttes ebamugav. Õhtul käisime Hannaga jalutamas ja vaatasime tema juures filmi, jõime glöggi ja sõime mandariine. Hakkasin 2:10 koju jalutama. Hirmus oli minna, sest koju lähen tema juurest mingi 45 min. Õnneks liikus paar taksot ringi ja peale paari hirmuäratava koera ei olnud kedagi.

25.12.

Kodune päev, mittekodune õhtu. Karoliina käis külas. Nagu Kristjan, allus ka tema ülesöömise reeglile nr.1 : Ära lase perenaisel ennast ära rääkida. Pärast saatsin ta Tallinna mnt ja imestasin ilma üles mis oli valus, märg ja rahene. Istusin umbes tund aega kodus jope ja mütsiga. Merksile tundus see nii imelik, et ta pidi minust pilti tegema. Aga mul oli niiviisi mõnus olla. Tegin kaarte ja veel viimaseid kingitusi.

Umbes 10 paiku, kui ulmeline ilm oli asendunud tiheda lumesajuga me lihtsalt pidime Käxiga minema õue. Nixon rihma otsas, paksud riided seljas, jalutasime mööda jõeäärset Jaansoni rada. Olime just ullult õhinas lauatamisest rääkimisest, kui kõik tuled kustu läksid. Selline tunne nagu riided oleks seljast ära võetud ja seisaksid alasti pimedas. Creepy! Mõtlemata keerasime ringi ja jalutasime tagasi. Nixoni viisime koju ja siis läksime munamäele kelgutama. Oh boy! Nii äge oli. Või noh, selles suhtes, et lumi oli puhas, valge ja puutumata, et see oli amazing, aga see soundtrack, mis kõlast mäest üles ja mäest alla, oli üle pika aja üks parimaid. Siukest mõnusat tüdrukute juttu ajasime. Kõndisime peagi tagasi üle silla ja Käxi jutustatava loo püant saabus. Peagi märkasime BubbleBoy Kasparit, kelle mulli me suure vaevaga lõhkusime. Kuna kodutee on mul temaga sama, jalutasime läbi lumerohke maailma kodu poole. 2:00 AM oli seegi päev läbi.

26.12.

Mis toimub täna?

LV = lisavarvas

22. käisin Lätis, Žagarkalnsises ( www.zagarkalns.lv/en ). Startisime tuisusest  Pärnust 12 paiku ja mäele sain koos täisvarustusega umbes 4-ks.  Triinu näitas ja rääkis alguses mulle, kuidas sõita. Mõne aja pärast tundisin, auch, saapad on imelikud. Mõtlesi, et pohh, nagunii esimene kord ja jalg pole harjunud, aga mingi nõme tunne läks aina vastikumaks kuni otsustasin saapad ära vahetada. Õigesti tegin, sest olidki vist veits väiksed saapad. Aga tore oli see, et uued saapad oli täiesti uued, sees olid alles need paberitükid. Ilgelt nunnud ja fluffid ja mõnusad olid. Kui ma poleks saapaid ära vahetanud, oleks ma proovimisest loobunud juba ammu.

Igatahes, kakerdasin seal mäe pea, kuusepuu tuli välja, kantimine veel mitte. Siis tuli Häli ja ütles, et misasja ma passin siin, et teised juba ammu suure mäe peal. Yaiiks... Alguses proovisime koos minna, et kantida koos. See oli lihtne, aga ise oli teha raske. Nojah, ukerdasin seal mäe peal ja tõstukitel, aga kui tegime väiksese pizza-pausi, siis Käx soovitas mul minna ühe teise mäe peale, mis on laugem. Läksingi sinna. Seal oli nii mõnus. Meeldis mulle paljupalju rohkem kui see eelmine järsk. Seal sain rahulikult kantimist harjutada. Triinu veel käis ja õpetas, aga vahepeal sõitis ta teistel nõlvadel. Kui ta tagasi tuli, ütles, et noh, näita, mida oskad. Näitasin, aga ta ütles, et ma ei kandi, vaid teen 180-t. Õhtu lõpuks, enne kella 10 olin rahulikus tempos saanud kätte kerge tunnetuse ja oskuse liftist ilma maha kukkumata üles saada. jei!

Aga niipalju siis veel bussisõidust, et "Kus lumi on?" ei läinud jälle tööle. Pakun, et mingi tüüpviga on neil või formaat on jama. Samal ajal kui bussijuht üritas kramplikult meid päästa tuisu ja tormi tõttu kraavi sõitmast, käis "pardal" pidu: oli Kaareli live radio, Triinu jõulusalmiõpetus, Mandi lätikeelekoolitus, Rabbi lotoõhtu, bussikino, paar unimütsi ja lisaks kõik muud peoelemendid.

Pärast 1 olime tagasi Pärnus, üks seltskond läks kogu oma varustusega Mirage'sse, aga enamik koju. Jalutasin. Ilm oli ulme. Lund oli palju. Nii ilus oli, et puhke või nutma. Silla juures...

Emotsioonidest saite aru, et jäin väga rahule ja tahaks minna veel ja harjutada palju. Täna on veel lihased valusad, aga järgmine kord olen targem ja venitan neid.

Lumised jõule ja piparkoogiseid käsi!

päev. imelik.

hei. oma suureks üllatuseks sain hommikul üles, aga pettumusega avastasin, et on reede ja peabki  p ä r i s e l t    jälle kooli minema. Tänu sissemagamisele jäin bussist kaa maha ja siis algas korralik äratus: õues oli -17C ja 15minutiline jalutus Tallinna mnt-le algas. Ei olnud väga mõnus, aga päike pasitis. Annab energiat. Jalutades meenus sõna "pakane". Mõtlesin, et nii ammu pole saanud seda väljendit kasutada, aga täna saab, homme kaa. Nii müstiline on mõelda, et nii külm on võimalik üldse oll. Aga samas meenus mulle liigutav lugu eelmisest inka õpikust, kus rääkis naisest, kes oleks Siberis -40C-ga ära külmunud. Et seda ei oskaks küll võrrelda oma tühise -20C-ga. Ei oska ja kõik. Külmkapp tundub eriti mõttetu sellise ilmastiku korral. Polegi nagu külm.

Ühel päeval tahaks täiega minna eskimotele külla. Nii  lahe oleks näha, kuidas keegi reaalselt elabki külmas, pidevalt ja koguaeg. Imetlen nende saavutust eksisteerida nii ekstreemsetes tingimustes. Ükskord lugesin ühest reisiajakirjast artiklit sellest, kuidas 2 eestlast käisid Antartikas uurimisjaamas vabatahtlikeks. Olid seal 3 kuud. Seal oli väga külm olnud. Riiete vahetamisega oli nii, et ära oli okei võtta neid (magamiskoti sees), aga piin panna selga. Samamoodi tualetis käimisega. Et põhiasi reisit, mis meelde jäi, oligi pidev külmus. Pärast 3 kuud,tuli kogu laager kokku pakkida, konteinerite ja helikopetritega ära transportida. Siis tuli võimas torm, mis mattis endasse kogu laagriplatsi järgmiseks 9ks kuuks. Need kaasmaalased, kes seal olid, lõpus ütlesid, et kogemus oli hea, aga tagasi ei läheks. Usun seda ja saan sellest aru. Arvan, et ka mina käiks külmal maal ära vaid korra, sõna otses mõttes chillimas.

...

Aga veel, koolis oli nii igav: pool klassi oli puudu ja mul ei olnud 2 inkat ning majanduse valikkursus ei hakanud samuti täna. Läksin Tallinnasse. See tuli nii äkki, kogemata. Lihsalt mõtlesin ja tegin. Napilt jõudsin 13:30 bussile ja varsti olingi seal suures linnas. Olen eelmistes postitustes maininud, et teisipäeval lähen Lätti, siis oli mul vaja mütsi ja kindaid. Sain A&T Spordist väga hea sõbrahinnaga ühed Salamoni labakad, aga mütsi ei leidnud. Kaimai tuli ka minuga kaasa ja soetas omale ühe uue kiivri ("olen väsinud oma vanast kiivrist,"). Pärast olime veel KM tikutopsis, sõime pastat, tuli ka Kreebu, kes tõi eelmise aasta OAEG'i (hooaeg?) filmi. Vaatasime ja naersime Jussi, Joeli, Topise ja muude tuttavate nägude üle. Lisad on the best! (naer) Ja veel toppis KM oma DVD mängijasse "Pingviinipoeg Lolo", mis nüüd suurena olles tundus üle mõistuse naljakas. Igastahes, jõudsime arvamusele, et Lolo on viisakalt öeldes rumal. Kes ei usu, vaadaku ise järgi.

Jajah, ja koju tagasi tulin Häli ja Triinuga.

Ilgelt huvitav päev sõprade seltsis. (like)

Positiivne positiivsus.

...

you don't chooose the choose, choosing chooses you!

Youtube

Olen neist varemgi kuulnud, aga ideed on neil nii head...



Muide, keda huvitavad YouTube'i selle aasta vaadatuimad videod, lugege siit.

...
Anna tegi üks nädal Loodusmajas oma käe kipskuju. Täiega äge. See on selline väike armas käsi. Võiks olla beebikäe suurune. See oleks üle prahi. Ja teisel pildil võite näha Lononi (Canada Londoni!) kunstimuuseumi kätemerd, mis oli väga uhke. Sama uhke kui uudis, et Audru vallas avastati kanepikasvatus.

Tüng

Siis kui õues oli jahe ja Mariell koju tuba soojendama jäeti.


...


Tuba soe, kõht täis, käisin talvemõnusid nautimas: läbi lume ja tuisu sammusin Pärnu Loodusmaja poole, et ema juurest tuua ära sotsioloogia konspekt. Sain tünga! Arvasin, et jäin kodu juures bussist maha (like always), aga kui Tallinna mnt jõudsin, siis tuli ikka nr 5. Jäi veits hiljaks. Istusin seal bussis, vaatasin, et kui puhtaks tossud ikka märja lumega lähevad, nii kaunis nii kena, kui järsku sain jälle tünga: 15:10 läheb Mercedese limusiin nr 5 Aia tänavale, mitte Pärnu hotelli taha. Jälle pidin kõndima pika maa maha, et jõuda Hansagünaasiumini. Toasoojuses võtsin värisevate kätega vastu 16 lk-d konspekti, ütlesin aitäh ja astusin uksest välja. Nägin kaa Andrašit, kes mulle ühe ukse vahelt lehivtas mingi veider hunnik kätepaberit näpu otsas ("See on mõeldud ühe asja jaoks."), ja siis tõttasin jälle nr. 5 peale. Hämmastav, aga seekord leidsin kiirema tee kesklinnani. See kõlab nii: ära mine Hambapolikliiniku juurest ja siis läbi pargi, vaid mine kohe otse sealt Loodusmaja esist tänavat Pärnu hotelli taha. Usu mind, bussist maha ei jää!


Ulmelin ilm muutis ka mu mõtted ulmeliseks: arvasin, et täna küll ei ole õige päev treeningsaalis kargamiseks, ma lähen vesijooksu! Ha. No suht harjumatu oli olla piiratud nii mitmest vanemaealisest daamist ja vesisest tallaalusest, aga sellegipoolest need 45 minutit läksid tõepoolest kiiresti, nagu preili Kiiri mulle oli eelnevalt maininud. Pärast oli mõnus ja soe olla kuni selle hetkeni, kui asutusin uksest välja ja erksad tuuleiilid mind piirama hakkasid. Jahutsin hetkega maha. Nagu kohvitass, mille sisse on jäätist topitud. Siis sain jälle tünksi: see buss, millele ma ennast sättisin, see ei sõitnud sel tunnil. Mh. Marssisin 7 minutit mööda krudisevat tänavat ja külmununa sõitsin linna ja siis taaskord nr 5-ga koju.


Ma tahaks täna teile Mannast kaa kirjutada. Nii tore tüdruk on, täna õppis mu konspektide järgi kirjandust ja siis tal hakkas igav ja tuli msn-i: Hanna: "tulin korraks niisama küsima, et mis teed:D". Nii äge, tegi tuju rõõmsaks mul. Rääksime teisipäevast. Klassipidu vs suusa-lumelauareis Lätti. Klassipeo või noh, kahe paralleeli jõulupeo takistuseks on see, et keegi ei taha vastutada ja suusareisi miinuseks on puudulik garderoob+olematud sõiduoskused. Tegelikult iiilgelt tahaks minna ja õppida lumelauaga sõitmise ära (rääkisin emale, see oli veel rohkem vaimustunud!). Ma ausalt ei oska. Hanna ütles, et ta arvas mkogu aeg, et ma oskan, sest mul on siin blogis palju pilte ja videosid. Tegelikult ei oska. Isu või himu või kuidas seda nimetagi, ajas peale preili Häli, kes nii ahvatlevalt rääkis mulle oma lumekogemustest ja üleüldse on tekkinud Seikluspargi kaudu nii palju lauasõpru. Ma olen küll kunagi mäesuuskadega sõitnud, aga laud oleks totaalselt uus teema. Sama uus nagu homne sotsioloogia eksam. Mõnes mõttes oleks kena, kui jätkaks traditsiooni ja paneks 2 pulka endale alla, aga samas oleks laud rohkem teemas. Ma ei teagi, olen segaduses. Sama segaduses nagu mu lauasahtel. (ohe)


Mis sa arvad, mida ma peaksin tegema? H E L P 

Väike Mariell, kes nägi I  korda mäesuuski.

Get it

Unustage ära kõik, mis ma enne kirjutasin siia, sest mul on hea meel selle üle, et sotsioloogia eksam, mis minu mälu järgi pidi olema homme 8:30, on hoopis ülehomme! Nice! Elurõõmu kui palju: saan veel ühe õnneliku päeva "õppida".

Ilm on veits jahe, aga õhtul veel 9 ajal käisime Annaga poes. Jalutasime, sest toakassi elu ajab mind närvi juba. mingi -13 oli siis ja päris normaalne. Tuli kohe meelde, kuidas eelmine aasta -10 jooksmas käisin. Pärast 20 minutit käis ajust läbi mõte, et i feel i've got ice cristals down in my lungs, too! Reaalne kogemus.

10 min

Chicago! Tegelikult ma peaks kirjutama oma sotsioloogia uurimustööd edasi, aga ma ei kannata juba neljandat päeva sama koha peal oma ajusid liigutada ja hetkel ootangi, et kiri "Finishing Charge..." muutuks lõpuks "Charged"' kirjaks. Siis saab veits hubasemasse õhkkonnda hiilida.

Veel niipalju siis, et kirjanduse arvestus ei olnud nii hull, kui arvasin. Sain oma B kätte ja kogu moos. Negatiivne oli see, et kõik VENIS. Nagu aeglane surm. Lootuses koori ja kitarri jõuda, vahetasin preili Pjatnovaga ajad ära, aga passisin lõpuks ikka kella 5-ni seal. Kokku koolis 3 tundi ootamist. Ulme. Kolmapäeval sotsioloogia eksam ja reedel hakkan Ms. Kruusmaad mängima, sest ta läks juba usasse ja ma olen ta "maapealne asemik". Igatahes, ilmselgelt ei vääri sellist tiitlit DVD mängima panemise eest, aga okei. Las jääb.

Okei, sama märkamatult nagu lumi tuli maha, sama märkamatult on kell liiga palju.

Today we work hard!

....

Selle pildi leate mu toast. Käin ja naeran.

Mina 4 tunni pärast...

elu 7cm üle maapinna

Ettevaatust! Oodata on lumehangesid!


Jajah, täna hakkas lund sadama, mis on väga ilus ja kena ja nagu Käx ütles: "See jõulumleeleolu tekitav.".


Jõulumeeleolu tekitas täna ka massiline jõulukaartide tootmine. Tegime neid Pärnu linna Noortekogu koostööpartneritele, kes on aasta jooksul meile abiks olnud. Päris naljakas oli neid teha: igasugused veidraid tuli välja, aga minu meisterdamisannet kiideti taevani ja öeldi, et kohe näha, et Sütevakast. Loomeinimesed tulevad Sütevakast. Ei no vahva oli, tekkis kohe tunne, et peaks hakkama tuttavatele kaardikesi tegema. Muide, esmaspäeval sain 2009.a I jõulukaardi, mille saatis õde Londonist. Nii tore on saada kaarte. Tahaksin ise teha kõigile headele tuttavatele ühe kena kaardi nii et be aware!


Kui jutt juba selliseks kroonika-laadseks kisub, siis täna veel oli klassiõe Helina sünnipäev. Ta pidas seda Bravo Lounge'is, kus oli rahulik olla. Kõik läks hästi, tuttavaid nägusid oli palju, süüa sai hullult, paar kenat Canoni flashi tuli kaa ära ja õhtut jäid lõpetama 3 mittetraktiivset plaastritega ossi. Üheltpoolt oli nauding sulgeda Bravo uks nende plaastrinägude ees ja koju kõnidida, kuid samas oli see piin, sest korraliku tütarlapsena olin pannud korralikud sussid sünnipäevale jalga. Tagasi jalutades olime Mariaga jõudnud lõbusalt Tallinna mnt-ele, kui silma jäi IN. Trippisime sisse, F. Aru piletiraha ei tahtnud ja minu imestuseks oli just siis online üritus, mis minu idee järgi pidi toimuma alles järgmisel nädalavahetusel. Jäime sinna, kuulasime, kuidas Sass oma musikaalseid oskusi presenteeris. Tubli poiss oma tublide bändikaaslastega! Geep going!


Kõik hea saab otsa ja nii sai kaa muusika. Ijbbbisme veits noortekeskuse ees seni, kuni superstaarid oma pillid kokku korjasid ja lavalauad puhtaks tegid. Jõudsime valgusfoorini, (mina täpsemalt tee keskele), ja ma ei suutnud otsustada, kummale poole minna: massiga linna või Margoti ja Käroliga Käxi juurde. Vilksatas peast mõte, et öääää, kirjanduse eksam esmaspäeval: stop Mariell! Nagu seismapandud kassetilint, ootasin oma rohelist tuld ja siis jalutasime koos tüdrukutega Käroli juurde. Ajasime jõuluhõngulises (jõuluhõngu all pean silmas neid kurikuulsaid tulesid, lumelauda, kiivirit ja saapaid) blondi kaunitari toas juttu seni, kuni Margot bussi peale pidi minema. Margot Mercedese limusiinile nr 1 saadetud, kõpsutasin koju. Poole tee peal otsustasin, et nouuu... ma ei kannata seda enam! Mulle ei meeldi need saapad: no high heels, only high top Nikes! Ma võtsin need jalast ära ja kõndisin sokkidega mööda Uus-Sauga tänavat kodu poole. Ikka päirs pikalt, seni, kuni veits jahe hakkas. Lõpuks toppisin need veidi vähem kuri olles ikka jalga tagasi. Mis mul muud üle jäi. Lumi oli, või noh, on ju maas.



....
Ja veel, viimane küsimus neile, kes käivad Ülejõel ja teavad midagi mu väikese õe tegemistest:
KES ON KEVIN?




....


your comment was dumb, have a good reason for commenting!

Willy Bogner

• German top skier, entrepreneur, film director and producer.

Nojah, pärast piparkoogimaja oli aeg meelt lahutada. Täna avasin oma kausta Bookmarks ja siis Huvitavat. Nojah, tulemused on näha: Leidsin Bogneri videod üles. Vaadake ja naerge ise! 

1. Pane hullu

2. Tšeki kassetti



3. Õpi tantsu

....
nascar on snow?

Tuleb tuttav ette?

Õnneks on tal II veel, mida ta korralikult sööb.
...
Minust kaa vahepeal. Logaritmid sain A ja periood tuli taaskord A. Ema ütles, et me Merkaga oleme vales koolis, et reaalained sobivad väga hästi. Samas, ma ei usu, et ma oleks ennast tundnud paremini Koidulas või Ühises, sest Sütevaka ongi nagu mõnus kodu, kus vahel on mõnus olla ka pärast väsitavat koolipäeva. Tee, mandariinid, pehme diidvan ja ülespoodud päkapikud.

Let the show begin

65 päeva veel ja Vancouver Olympics 2010 lülitab nupu sisse.
Sünnipäevaks mõnus meelelahutus.

http://www.vancouver2010.com/
http://www.ctvolympics.ca/snowboard/index.html

Keerame kütte sisse

Ootusärevuse of course.

Simpel Session 10 teaser trailer from Simpel Session on Vimeo.

Online

Ma lihtsalt ei saa täna kirjutamata jätta, kui olen näinud hunniku suurepäraseid blogisissekandeid. Kuna kolmapäeval algab taas arvestustenädal, siis homseks oli nothing õppida. Kuid siiski, arvan, peaks Poe novelle hakkama kirjanduse arvestuseks lugema. Mulle meeldib, kui eksamiks on kõiks selge juba päev varem ja just nüüd peaks aega kasutama ja elu pingevabamaks muutma. Aga seda hiljem, i hope.


Tegelikult võiks eilsest kaa rääkida. Teema oli selline, et laulmine no. Koorilaulmine. Sütevaka kooriga. Tammo koguduses. Kell 10:00. Ole kohal 9:00. Ärka 7:45. - Magasin sisse. Tõusin 15 min enne bussi ja paaniliselt hakkasin mustvalgeid riideid otsima. Kuna olin Merksile suure lahkusega eelmine nädal, kui ta kodu külastas, oma riideid laenanud, siis sain sellest alles hommikul aru. FUCK! Oli mu emotsioon. Sekundid aina jooksid ja mul oli selline tunne, et pomm lõhkeb kohe. Ei saanud maha jääda, sest olin lubanud Katriinile, et läheme koos, sest ma arvasin, et olen nii tark ja tean, kus õp. Tammo kogudus asub. Õnneks jõudsin Mercedese limusiinile nr 6. Veel enne oli jõudnud panna oma mustad emo skinny jeansid jalga, leidsin ühe normaalse valge pluusi õe asjadest ja viimasel minutil taipasin nike papude asemel midagi viisakamat kahmata - õe kingad, elupäästjad!


Bussiga läbi mõnusat masendava linnasüdame sõites helises endise kummikutetootja tänapäevane leiutis ja unine Urban Symphony tukaga Katriin helistas ja ütles, et ei tule, sest magas sisse Vivvu juures. Pole hullu, sest eelmisel päval olime midagi Helinaga Eleeni häälele teinud, sest 18 aastane inimene ei saanud kaa esinema tulla. Lõbu kui palju! Heltsule läksin Kalamehe bussikase vastu ja siis ta teadis, kuhu minna. Õnneks. Ma oleks üksi täiega villast pannud.


Proovid ei läinud väga hästi. Aire oli väga õnnetu, sest nii paljud olid puudu. Järjest pidi helistama lauljad kohale. Nüüd siit soovitus sulle: kui peaksid kunagi koorijuhiks hakkama, siis nevä evä lase pühapäeva hommikuks esinemisi organiseerida! Kõva crew oli ikka veel elisest väga aurune ja korralikud rastad tilpnesid nii mõnelgi peas.


A no see esinemine oli okei, sest Nele jõudis kaa kohale ja tema on päris tugev lüli oma multifunktisonaalse häälega. Pärast anti paidel lastele tänutäheks kommi. Nii hea on ikka vahel leida kotist midagi, mis on söödav. Ükspäev, kui Eleenile õnne soovimas käisime, ei tohtinud me enne ära minna, kui olime assortii komme sööme. Kuna mul oli midagi kõhugripi laadset, siis toppisin need lihtsalt kotti ja nii hea oli pühapäeval pärast ülimõnusat oversleepi leida bussis midagi hommikusöögiks.


Aga davai, mingi läksin koju, koristasin ja koristasin nii et lausa isegi mister Monk oleks rahule jäänud. Õõõpisin kaa, saatsin Murlile uute talveriiete kohta meili, väljamaa õele kaa ühe, küürisin arvuti puhtaks (sest mulle meenus Päevalehe kujundaja workspace . sa ei taha teada!), käisin Tervise Paradiisis trennis, andes neile mitme kuu jaoks hunniku raha. Pärast veel kodus harjutasin seda ggiiitaaarri mängimist, jõudsin isaga juttu ajada, Annaga isegi kaa, hunniku klassikaaslastega lisaks ja siis veel õhtul nautisin mäthemäääthikat ja päev lõppes lugemisega, ajakirja lugemisega. Ma pole nii pikka aega viitsinud LUGEDA neid, ma tavaliselt lihtsalt lappan läbi ja viskan nurka, aga praegu on sellest nurgast juba virn saanud, et viimane aeg midagi mällu talletada, enne kui vanapaberisse viiakse.
.....


Aga mingi täna, esmaspäeval sisse ma ei maganud, bussist maha ei jäänud. Vaatasime koolitantsu videot kaa. Ikka nii kurb oli, et midagi ei saanud me! Õpetaja oli kaa pettunud, et ei saa kaa aru, mis žüriil viga oli. Aga pole hullu next year teeme kaa buuuudisheikimise tantsu, millel puudub mõte. Siis veel suht terve päev närveldasin mata KT pärast, aga see sujus suurpäraselt. Logaritmid on elu.


Nojah, ja käisin raamatukogus koos Alaini (Eleen = roots from Polarkreis 18 - Allein )  ja Lilianiga. Saime ainult 2 eksemplari novelle. Õnneks pärast käisin veel raamatukogus ja sain Lillule kaa ühe.


Kell 4 oli veel viimane võrkpallimängi 9.kl vastu, mille me võitsime 2:0 ja homme kogunemisel võime uhkelt oma karikale järgi jalutada. Õnneks või kahjuks jäi jälle kitarritund ära ja sain minna rahulikult otse ajalehte, et uue numbri materjal toimetusega kokku panna. Eelmine päev olin õnneks Alainle oma ajurünnaku ideed ära saatnud ja pm ma peangi kõigist neist kirjutama. Lihtne! Siis jalutasin Portast läbi, hanksin endale banaani ja mõne pähkli, saatsin Eleeni bussikasse ja ise läksin trenni. Juhhuuu! Täna oli Bodycombat. Mai viitsi sellest rohkem rääkida, kui tahad, uuri netist, aga no korralikult saab ennast välja elada. Mul on hea meel, et see treeningstiil lõpuks ka Pärnusse jõudis.


Enne päris päris koju jõudmist käisin empsi juures söömas ja kuna ta ise pidi korra ära minema, siis ma aitasin täna Annal koolitööd teha. Tal oli nii palju! Ei no päriselt. Kirjutas mitu lehekülge tähti ja matemaaika TV-d tegi ja loodusõpetust kaa. Õhtu nael oli see, kui pilti värvides ta ütles mulle:  "Mida rohkem sa kätt harjutad, seda paremini sa oskad." Jutus on iva sees! Igastahes, 10 paiku läksin koju. Nojah, mis seal salata, mingi päkapikk oli mu arvutile toonud pählikomme, aga kuna need CD ROMi ei mahtunud, siis ma võtsin ise paar tükki ja sõin need lihtsalt ära.


Ijeaps. Nüüd veel siis pean selle Hollandi projekti jaoks meie grupi idee ära saatma ja siis et päev veidigi produktiivsem oleks, lahendan paar mata ülesannet ära, koristan sahtlid ära, teen süüa homseks, viin prügi välja, teen kapi korda ja alustan aastatööga. Aga nojah, tegelikult ma tegin nalja, ma vb heal juhul jõuan lonksu vett juua ja paar lehekülge ajakirjast keerata, aga siis shut down.


Davaiks, mul on hea meel, et Torontos, Oakville's ja Collingwoodis sajab valget puudrit. Vähemalt mõnelgi sõbral elu lõbus.
http://www.bluemountain.ca/winter_webcams.htm


Ok, ma rohkem ei kirjuta, muidu keegi ei viitsi lugeda.
....


i am captain of my soul.

so shoe

Jõu. Tänane päev on päris korda läinud, sest palju sai tehtud ja palju juhtus kaa. Hommikul tuli isu matemaatikat lahendada ja siis tegin logaritme veits, sest esmaspäeval teeb Ms. Eskusson meile KT. Lõbus oli, paljud ei tulnud välja ja kui kell 13:00 sai, siis viskasin pliiatsi nurka ja hakkasin korsitama, sest iganädalane traditsioon vajas traditsioonistamist. Nii paha oli koristada, kõhus ikka keeras. Ema pakkus, et mul on kõhugripp, aga kuna palavikk njeeetu, siis ma ei tea, ei usu. Nüüd on juba parem.


Igastahes, mõnusas tempos said toad läikima ja siis enne 4 läksin linnasüdamesse, et minna Kus lumi on? Pärnu esilinastust vaatama. Veel enne seda oli seal parima rulavideo autasustamine, kus oli inimesi ütleme nii, et vähe. Ja lumefilmi vaatajaid oli max 10. Tekkis küsimus, et wtf, kus kõik on? Tallinna ja Tartu esilinastused oli väga full & pop, aga no eks reilid, kunstlumi ja ahvatlev aftekas tegid oma töö. Filmi ma ei näinudki, sest plaat oli puudega. Hakkas hakkima ja nii. Hannes otsustas lõpuks, et pole mõtet vaadata, mis oli väga õige, kuid samas kurvastav otsus. Ma olin juba nädala oodanud seda muuvit, sest ma ei jõudnud KoKoKo tõttu Tallinna esilinastusele ja Tartu oma ajal oli õde Eestis. Jäi nägemata, aga see-eest Kaimai peaks enda DVD kaa kohe kätte saama ja siis me saame üheskoos Priidu näo teleekraanil ära tunda. Topis ei pidanud selles filmis sõitma, sest tal oli põlveopp ja Jussi kaa pole, sest selgroog oli veits tükiline siis.


Filmid "vaadatud" ütlesin tsaupakaa Häli ja Triinule ja tõttasin pisikesel sammul lillepoodi, et Eleenile õnneliku päeva puhul lilled ja siis läksime Helinaga talle õnne soovima. Täna ta pidas peokest oma sugulastega. Me aga olime "korraks visiidil". Chillisime tema toas ja siis kolmekesi lobisesime maast ja ilmast kuni otsustasime, et aitab, teeme midagi. Läksime IN-i, kus oli heategevuskontsert. Kuna paisits ka see üritus üpriski tühi olevat, otsustasime linna minna. Ostsime siidrit, jõime sellel lihtsalt ära ja jalutasime Pesa poole, mis paistis so so so so tühi olevat. Loobusime ja läksime tagasi IN-i teed ja kakaod jooma. Muusika oli okei, aga no omavaheline jutt ja nali olid parimad. Olin juba unustanud, kui tore nende tüdrukutega on.


Aga jah, mingi 11 jõudsin koju ja siis olen tuima pannud. Just lõpetasin Alexander McQueen'i 2010 kollektsiooni vaatamise. See on ikka nii äge. Olen seda varem kaa näinud. Lady Gaga kannab neid killer kingi ka oma 'Bad Romance' music videos. Need on lihtsalt nii psürrid. Igastahes, mul silm vajub kinni, kui tahad vaadata surmavaid jalavarje, vaata!


http://www.alexandermcqueen.com/int/en/corporate/archive2010_ss_womensp.aspx

Trashy life

Oled sa kunagi mõlenud, kui palju on su ümber asju, mis on tehtud naftast?

Kui ma hoolikalt oma toas ringi vaatan, siis mida ma leian?

1. Pallid
2. Igasugused pudelikesed ja kreemitopsid
3. Kammid
4. Kirjutusvahendid
5. Osad riided
6. Sukapüksid
7. Joogipudelid
8. Isegi see MacBook!
9. ...

See, miks ma praegu sellest räägin, on sellepärast, et eile, kui ma olin veel noorem ja närvilisem, siis vaatasin köögis ringi ja igal pool olid mingid kilest asjad, eestotsas arvukas hunnik kilekottidest. Tegelt suht närvi ajab: ostan poest pähkleid või banaane või juustu, topin kilekotti ja koju jõudes viskan selle lihtsalt ära. Ja nii igakord, kui ostan midagi. Vaata, kui palju neid lõpuks kokku tuleb! Lisaks kotikestele toodan ma lisaks veel ka ma tühju jogurtitopse, mingeid pudingutopse, ketšupipudeleid jne.

Mida ma tahan öelda, on see, et mingi normaalsem süsteem võiks olla, mis aitaks inimkonna välja sellest lõputust plastmassihullustusest. Muide, Vaikses ookeanis ilutseb kaa üks tore prügihunnik, mis on umbes 2x suurem, kui Texase osariik (ehk siis 1 320 000ruut km-t). Väga normaalne.

Mu endine geograafia õpetaja Ms. Kadri Killing tuletas meile tihti meelde, et ühel päeval me upume oma prügisse. Nojah, ega me ise midagi väga teha ei saa. Jääme ootama geniaalsete teadlaste elupäästvaid lahendusi.

.............

Litter here, litter there, litter everywhere – who wants to clean it up?

T.G.I.F.

Kunagi rääkis eetika õpetaja hr. Risto Tamm, kellest nüüd on saanud kristlane, et noorena olles punkar, elas ta reedest reedeni.Reede oli pidupäev, laupäev kaa, pühapäeval sai niisama puhata raskest lõõgastumisprotsessist.


Mina päris samadel eesmärkidel nädalavahtust ei oota, aga iganädalaseks sihiks on ta mul saanud. Alati, kui nädal läbi saab, avastan ma imestusega, kui kiiresti aeg ikka läheb. Samas, aga kui hakkan mõtlema, et mida ma teinud olen, siis on, et õõõm. Midagi erilist. Kool. Ja kuna koolijutte ei viitsi keegi lugeda, siis ma ei ole vaevunud neist siia kirjutama kaa.


Täna oli Helina sünnipäev. Viisin talle kohe hommiku, enne bioloogia järelvastamistundi, nunnu koogikese. Tal oli väga hea meel. Päeva lõpuks oli ta laud lookas igasugusest nännist, mis on ilgelt lahe. Ma sooviks, et mul oleks kaa nii tore päev ja kõik peaksid meeles. Äge oli näha positiivseid inimesi, aga mul on millegipärast päev läbi väga dizzy tunne olnud. Pea käib ringi ja väsimus on põhjas. Katastroof.


Kuna keegi ei olnud available, et minuga lõunat sööma minna, käisin Heltsu ja Eleeniga Porta toidukast läbi, et kütust tankida. Kodus veits üritasin TV-d vaadata, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest ma pole harjunud seda platmassitükki jõllitama. Keerasin omale väikese kana-karri-kookospiima-pasta kokku, nosisin ära ja usu või ei, tuju läks paremaks ja kõht ei keera kaa enam nii palju.


Hälike kutsus kaa mind õhtul sinna Pärnu Vido ja filmifestivalile, mis iseenesest on see väga hea, sest mul pole nagunii midagi plaani ja teha, mis on äärmiselt ärritav.Igastahes, kellel huvi ja tahtmist, siis see üritus toimub Porta 2-s täna ja homme. Kodulehekülg on kaa... www.performance.ee/fideofestival .


Okei, veits olen saanud ennast jälle tühjemaks kirjutada. Õues on nõmedalt pimedaks juba läinud ja Anna ning isa on kaa kodus. Tegelikult tahaks olla täna õhtul üksi kodus ja vaadata filmi "Üksinda kodus", mis olles pea 20 aastat vana, mind endiselt köidab ja naerma paneb.

Seoses naremisega küsimus: "Kumb meenub sulle enne:  kas see, kui sa ennast laua alla naersid või see, kui sa ennast laua alla jõid?"  - Minu puhul see esimene fo sho. Huumorit peab saama. Osa minu elust.


.........
Väike nali ka minu poolt:

Bill and Bob, two children, were sitting outside a clinic. Bill happened to be crying very loudly.

"Why are you crying?" Bob asked.

"I came here for a blood test," sobbed Bill.

"So? Are you afraid?"

"No. For the blood test, they cut my finger.

As Bob heard this, he immediately began crying profusely.

Astonished, Bill stopped his tears and asked Bob, "Why are you crying now?"
To which Bob replied, "I came for a urine test!"

Ajalugu

Ega tarkust kulbiga pähe valada ei saa - sellest sain ma täna õnneks üsnagi kiirelt aru. Kuna nälg oli suur ja hirmutava ajalugu hingas kuklasse, jooksin ma kohe pärast kooli Kunstide majast läbi ja andsin oma järjekordsest puudumisest teada. Arvasin, et jõudes vara koju (kell 5), jätkub rohkem aega koolijamaga tegelemiseks, kui ei - esimesed 2 tundi kulus sellele, et ma ootasin ema, et ta jõuaks juba töölt koju ja oleks poest käinud ning süüa ostnud. Selleks, et energiat kokku hoida, ma muidugi ei hakanud õppima, vaid nomh... tegin midagi energiasäästlikku.


Minu õnneks aga pärast elluäratavat õhtusööki suutsin õppima hakata ja isegi tuju oli okei. Vahepeal väljus asi kontrolli alt, sest igaltpoolt tuli tonnide viisi update ja ma lihtsalt ei saanud jätta neid torkimata. Aga, igastahes, ma muutsin õppimise lõbusaks - ma tegin raamatu.


Keegi ju ütles, et õppetöö peab huvitav olema, seekord see oligi...

Nagu näha, siis see on suht toores alles, sest enne kui ma lehed välja printisin, siis ma ei parandanud kirjavigu ära. Ja no valged tühjad lehed, mis vahepeale jäävad, seal peaksid olema pildid. :D

Haha, ma olen nii üllatunud, mida ma midagi sellist teinud olen!

_________________

To be simple is to be great!

Dance

Noniii... noniii... Täna oli siis Sütevaka 16. tantsuvõistlus, mis lõppes meile, Secunda Sotsiaalile üpriski šokeerivalt: me ei saanud mitte ühtegi auhinda, ühtegi kiidusõna, ühtegi kommentaari. Me nagu poleksi tantsinud. Kogu meie töö, vaev ja positiivne meel lendasid vastu taevast. Esinemine tuli väga hästi välja, vaata videosid (I on Klaarika oma, II minu).

Eelmisel nädalal kiideti meid ja ikka hõõruti nina alla, et SS-il on ikka see väga hea tants ja on kindlad favoriiidid. Eelmise aasta kordus. Isegi hämmastan, kuidas Eliis ja Elina suutsid panna tavalised tüdrukud keskmisest pisut raskemat tantsu tantsima ja MJ järgi pole ausaltödeles sugugi lihtne tantsida.

Aga see selleks, ma isegi ei mäleta, kes I koha sai. Tean, et Grand Prix läks sel korral paraleelikatele, Secunda Humanitaarile. Neil oli selline mereröövlite tants, mis iseenesest oli väga põnev ja huvitav, kuid momendil, kui halb uudis minu tillukesi neegrikõrvu tabas, olin ma väga löödud. Tahtsin koju minna ja kõik selle pruuni värvi maha pesta, aga nojah, kuna värv on värv, siis värvile meeldib valgeid seinu määrida. Veits nühkisin kurvalt Tervise Kultuurikeskuse valgeid seinu ja siis hüppasin Maria auto peale, et sõita koju. Ma olin nii omas mõtetes, et ei märganudki, et räigelt sadas vihma.

Ma kuulsin kusagilt, et žürii oli öelnud, et meid oli liiga palju, aga no sorry, otsige suurem lava siis. Ja pealegi, kui Filipiini vangid tantsivad oma Thrilerit sünkroonis, näeb see kaa ilgelt hea välja.

Igastahes, pettumus on mul veres. Nüüd on juba parem, sest käisin õhtul trennis kaa veel ja vahepeal sain asju ajus ümber paigutada, et nad toodaksid positiivsust. Nüüd ongi ok olla.

Head esimest adventi! :)

....

Dancing with the feet is one thing, but dancing with the heart is another.  (Me tegime seda viimast.)

Stop Procrastinating!

Tahaks praegu samamoodi istuda kusagil lumise kai ääres, Red Bull käes, ja olla uhke, et bioloogia kontrolltöö on tehtud. Praegu aga pole muud teha, kui jätta meelde hunnik mõisteid, mis homme 9:25 on jälle ununenud.

Täna küsis eesti keele õpetaja, et miks ma blogi pean. Mõtlesin nüüd ja sain aru, et arvatavasti ikka sellepärast, et päeva jooksul poolikuks jäänud mõtteid korrastada ja analüüsida sündmusi ning leida motivatsiooni millegi ärategemiseks. Tegelikult on ju nii, et kui midagi ei toimu, pole millestki kirjutada, kuid kui teed palju ja juhtub palju, siis kirjuta kas või romaan.

Motivatsiooniga on mul pidevalt probleeme. Vahel see lihtsalt haihtub - eriti just enne mahukad kontroltööid. Imelik on, et õppides kell 2 öösel, võiks ma jääda kohe magama, aga öösel kell 2 internetis olla on jumala okei.

Kuidas teha õppimine sama meelelahutuslikuks kui näiteks YouTube'i videod või Facebook'i testid? (no answer)

------

Igastahes, kõigile teile edasilükkajatele...

Hiline Halloween

Täna, jõudes koju, leidsin koduukselt sellise kirja...

Põhimõtteliselt sain seal ukse taga juba krambid: misasja, Halloween! Minu kodus? Pidu? Haha.

Anna on haige olnud viimased paar päeva (kõrvapõletik, like always) ja siis täna terve päeva kaunistas kodu. KÕIK pidid maksma 5 Eesti krooni, et pääseda OMA koju. Sealhulgas ka mina. Viimased mündid kraapisin hoiulehmast välja ja maksin talle. Merks on veel ülikoolilinnast tulemata, aga varsti peab ka tema oma sulli välja jagama.

Ma küsisin Annalt, et nomh, mida ma sell 5 krooni eest siis saan?

-Sa võid koju tulla!

Nojah, aga ma ikka ütlesin, et ta peab midagi esitama kaa või tegema midagi, pidu noh. Siis ta tegi tantsu ja ma pidin filmima. Küll on lõbus ikka selle seitsmeaastasega!

...

Pärast kooli käisin Pärnu Noortekogu istungil. Mul on idee sinna kandideerida. Päris asjalik seltskond paistis. Vaatasime mingit Powerpointi Pärnu linna arengukavast. No pm, tasus minna. Kunagi hiljem räägin rohkem sellest.

...

Kohe pärast seda jooksin Kunstide majja, sest nii nii väga tahtsin oma suvila plaani valmis saada. Poolik on siin...

...

Õde Veronika helistas kaa täna. Ta tuli eile Eestisse paariks päevaks, et oma emale(me oleme poolõed) sünnipäevaks üllatus teha . Ja kuna ma viimati nägin teda eelmisel aastal sügisvaheajal Londonis, siis aasta aega on long time ja homme siis kerin Tallinnasse. Arvatavasti tulen laupäeva õhtupoole tagasi, sest Silveril on sünnipäev ja pühapäeval on Sütevaka koolitantsu proov.

...

Okei, nagu näha, siis ma täna väga kaua ei peatu oma eraelul, sets viimased tund aega vähemalt olen erutunult netis ringi surfanud.

Vaatasin Blue Mountain Ski resort'i downhill biking youtube videosid! Suvel käisin Collingwoodis ja siis seal oma sugulase Hennoga, kes on tubli mäesuusataja,

downhill bikinkut tegemas. See on mingi nii, et kihutad mööda mägesid rattaga alla ja hüppad üle aukude ja juurikate ja mingite puutüvede (mina muidugi valisin need kõige lahjemad variandid, just in case ya know). Aga jah, esimesel päeval võtsime omale nunnu instruktori, kes meile kõik nipid-trikid selgeks õpetas ja ülejäänud 3 päeva omavolitsesime ise suvisel suusamäel. Kõik rajad on seal ette tehtud, et ära ei saa eksida.

Mäest nii palju, et minumeelest talvel on seal 23 lumerada, aga neid biking trail'ide arvu ma ei tea. Vahepeal sõitisme seal mäe otsas mööda maanteed ja siis see instruktor rääkis, et Blue Mountain Ski resort'i omanikul on seal mäe tipus maja ja talvel on võimalik tal sealt alla sõita suuskadega otse suusakülla. Muide, seal on nii armas suusaküla...

Ühel päeval tahaks talevel kaa sinna minna, aga mõnes mõttes ei tahaks kaa, sest Henno on rääkinud, et kuna see on public keskus, siis seal on ikka korralikult rahvas, mis sest et see on väike linn ja asub Torontost u 4h kaugusel põhjas. Kui tahad privaatsust ja lahedalt suusatada, pead olema mingi suusamäe klubli liige, aga mingi aastane liikmemaks on 60 000 dollarit. Üleüldse on seal maal see era värgindus nii laialt levinud: enamik Totonto linna tenniseväljakuid ja ujulaid on "private". Eks see on see suurlinnade probleem.

Aga downhill bikingust veel nii palju, et suusaliftid töötasid ka suvel, et rattaid üles mäkke saada...

Lisaks Collongwoodile saime pärast Hennoga käia ka Torontos seal ühe mäe peal sõitmas. See polnud nii äge ja oli veits läbikäidud ja -sõidetud, aga oma elamuse sai kätte ja jalad sopaseks kaa. Vot.

Ma mäletan, et ühel päeval ratastega sõites Henno küsis "Do you wanna go up there?". Seal oli üks mägi, mitte selline hull bikingu oma, aga tavaline, kus inimesed saavad käia ja ma vastasin "Yeah, sure!". See oli üks valemaid otsuseid sel päeval. Meie kaunist celebrity rajooni vaatamisest saigi järjekordne mudane biking tour. Ei, lõbus oli, aga see mägi oli mingi kruusamägi ja jumala nõme oli sealt üles minna.

Kui mägironija Alar Sikk oma loengus ütles, et "mäe otsas, mäe tipus (mägi-Everest), on kõige jubedam tunne ja ei soovita seda kellelegi", siis ma tundsin sama. Väsinuna ja janusena olles pidi veel koju kaa väntama ning ega sealsed linnatänavad mingid Pärnu omad pole: ikka up and down, up and down. Aga jah, koju jõudes veits aja pärast tuli juba Henno ema ja küsis "Guys, do you wanna go to gym?" wõäää ja siis sinna kaa veel. Surm. Pärast rasket päeva oli õhtul oli ainuke lemmiktegevus Xbox ja TV jõllitamine.

Nonii, sorry, veits kaldusin oma teemast kõrvale ja juba jutt läks reisipäevikuks üle.

Kell on kaa juba nii palju, et oleks aeg veidi koolitööd teha.

Okei, väike video kaa! Need tüübid selles videos on hullud, nende kiirused on väga suured ning nemad sõidavad väga ohtlikke radu, aga näha on ka Collongwoodi, suusaküla ja seda lifti.

Enjoy the ride!