Hiline Halloween

Täna, jõudes koju, leidsin koduukselt sellise kirja...

Põhimõtteliselt sain seal ukse taga juba krambid: misasja, Halloween! Minu kodus? Pidu? Haha.

Anna on haige olnud viimased paar päeva (kõrvapõletik, like always) ja siis täna terve päeva kaunistas kodu. KÕIK pidid maksma 5 Eesti krooni, et pääseda OMA koju. Sealhulgas ka mina. Viimased mündid kraapisin hoiulehmast välja ja maksin talle. Merks on veel ülikoolilinnast tulemata, aga varsti peab ka tema oma sulli välja jagama.

Ma küsisin Annalt, et nomh, mida ma sell 5 krooni eest siis saan?

-Sa võid koju tulla!

Nojah, aga ma ikka ütlesin, et ta peab midagi esitama kaa või tegema midagi, pidu noh. Siis ta tegi tantsu ja ma pidin filmima. Küll on lõbus ikka selle seitsmeaastasega!

...

Pärast kooli käisin Pärnu Noortekogu istungil. Mul on idee sinna kandideerida. Päris asjalik seltskond paistis. Vaatasime mingit Powerpointi Pärnu linna arengukavast. No pm, tasus minna. Kunagi hiljem räägin rohkem sellest.

...

Kohe pärast seda jooksin Kunstide majja, sest nii nii väga tahtsin oma suvila plaani valmis saada. Poolik on siin...

...

Õde Veronika helistas kaa täna. Ta tuli eile Eestisse paariks päevaks, et oma emale(me oleme poolõed) sünnipäevaks üllatus teha . Ja kuna ma viimati nägin teda eelmisel aastal sügisvaheajal Londonis, siis aasta aega on long time ja homme siis kerin Tallinnasse. Arvatavasti tulen laupäeva õhtupoole tagasi, sest Silveril on sünnipäev ja pühapäeval on Sütevaka koolitantsu proov.

...

Okei, nagu näha, siis ma täna väga kaua ei peatu oma eraelul, sets viimased tund aega vähemalt olen erutunult netis ringi surfanud.

Vaatasin Blue Mountain Ski resort'i downhill biking youtube videosid! Suvel käisin Collingwoodis ja siis seal oma sugulase Hennoga, kes on tubli mäesuusataja,

downhill bikinkut tegemas. See on mingi nii, et kihutad mööda mägesid rattaga alla ja hüppad üle aukude ja juurikate ja mingite puutüvede (mina muidugi valisin need kõige lahjemad variandid, just in case ya know). Aga jah, esimesel päeval võtsime omale nunnu instruktori, kes meile kõik nipid-trikid selgeks õpetas ja ülejäänud 3 päeva omavolitsesime ise suvisel suusamäel. Kõik rajad on seal ette tehtud, et ära ei saa eksida.

Mäest nii palju, et minumeelest talvel on seal 23 lumerada, aga neid biking trail'ide arvu ma ei tea. Vahepeal sõitisme seal mäe otsas mööda maanteed ja siis see instruktor rääkis, et Blue Mountain Ski resort'i omanikul on seal mäe tipus maja ja talvel on võimalik tal sealt alla sõita suuskadega otse suusakülla. Muide, seal on nii armas suusaküla...

Ühel päeval tahaks talevel kaa sinna minna, aga mõnes mõttes ei tahaks kaa, sest Henno on rääkinud, et kuna see on public keskus, siis seal on ikka korralikult rahvas, mis sest et see on väike linn ja asub Torontost u 4h kaugusel põhjas. Kui tahad privaatsust ja lahedalt suusatada, pead olema mingi suusamäe klubli liige, aga mingi aastane liikmemaks on 60 000 dollarit. Üleüldse on seal maal see era värgindus nii laialt levinud: enamik Totonto linna tenniseväljakuid ja ujulaid on "private". Eks see on see suurlinnade probleem.

Aga downhill bikingust veel nii palju, et suusaliftid töötasid ka suvel, et rattaid üles mäkke saada...

Lisaks Collongwoodile saime pärast Hennoga käia ka Torontos seal ühe mäe peal sõitmas. See polnud nii äge ja oli veits läbikäidud ja -sõidetud, aga oma elamuse sai kätte ja jalad sopaseks kaa. Vot.

Ma mäletan, et ühel päeval ratastega sõites Henno küsis "Do you wanna go up there?". Seal oli üks mägi, mitte selline hull bikingu oma, aga tavaline, kus inimesed saavad käia ja ma vastasin "Yeah, sure!". See oli üks valemaid otsuseid sel päeval. Meie kaunist celebrity rajooni vaatamisest saigi järjekordne mudane biking tour. Ei, lõbus oli, aga see mägi oli mingi kruusamägi ja jumala nõme oli sealt üles minna.

Kui mägironija Alar Sikk oma loengus ütles, et "mäe otsas, mäe tipus (mägi-Everest), on kõige jubedam tunne ja ei soovita seda kellelegi", siis ma tundsin sama. Väsinuna ja janusena olles pidi veel koju kaa väntama ning ega sealsed linnatänavad mingid Pärnu omad pole: ikka up and down, up and down. Aga jah, koju jõudes veits aja pärast tuli juba Henno ema ja küsis "Guys, do you wanna go to gym?" wõäää ja siis sinna kaa veel. Surm. Pärast rasket päeva oli õhtul oli ainuke lemmiktegevus Xbox ja TV jõllitamine.

Nonii, sorry, veits kaldusin oma teemast kõrvale ja juba jutt läks reisipäevikuks üle.

Kell on kaa juba nii palju, et oleks aeg veidi koolitööd teha.

Okei, väike video kaa! Need tüübid selles videos on hullud, nende kiirused on väga suured ning nemad sõidavad väga ohtlikke radu, aga näha on ka Collongwoodi, suusaküla ja seda lifti.

Enjoy the ride!