The Simpsons!

The best and the last way to find motivation.

Anyway, ringiga Kristiines tagasi, on mul loetud "Kareda ninaga Anna" raamatut kõigest 26 lehekülge. Ausalt, kui ma veel aeglasemini loeksin, hakkaksin ma tagurpidi lugema. Peab kätte võtma, right!

Käisin linnas üksi töllerdamas, sest Merit helistas, et väänas jala välja. Katkised jalad on vist popid, maybe I should break one, too! Esialgu oli huvitav, aga kuskiltmaalt läks igavaks ja ma ostsin mõttetult igasugust kraami ja riideid kokku. Ma ei soovi täna u-netti külastada.

Väga veider oli: nägin klassiõde - põrkasime kesest Virus keskust kokku. Nägin veel Miku õde koos klassiõega kaa. Ajasime veits juttu ja ütlesin neile aidaaa. Mõne aja pärast minnes üle sõidutee märkasin, et ajõu, te kaa siin, jälle. Mõnus.

Viskasin pilgu peale Solarise keskusele. Mõnusad poed on seal: DC, REEDE, NIKE, Quiksilver, Roxy... No ja muidugi Appel store. Käisin seal ja üritasin neile oma arvutit tagasi viia, et mul on esikaane peal mingi defekt. Õunast on nagu tükk puudu. Alles täna märkasin. (Aga nad ütlesid, et nii peabki olema, et see pidavat Appeli logo olema vms. Ma ei tea, imelik igastahes. Muidugi see, mis ma just kirjutasin, ei ole absoluutselt tõsi.) Tegelikult mul on vaja laadijale Euroopa nurka, sest mul on ikka see 3 otsga vidin, aga Õuna-tädi ütles, et neil pole. Saab mujalt.

Käisin all Extreme spordis Heigoga juttu ajamas, mis oli ääretult lühiajaline. Suht siis Helistas A ja andis teada, et olen Kadriorgu on teretulnud. Noja siis juba sain Kr-ga kokku. Lähksime tema poole. Üle pika aja nägin Ka-t ja Ollat. Kuna Olla oli äsja patsigapoiste arvutilt läinud üle defektõunaga arvutile, vajas ta veidi abi. Sõime koos, see oli põhiline.

Aga jah, Olla saatis mind pärast Prismasse. Otsin toitu ka siis korterisse. Ilgelt mõtlesin, et hakkan raamatut lugema, aga oin väga uimane, ja produktiivsus oli nullilähedane. Umbes 2 paiku vajusid klapid kinni.

Okay, it's morning again. No Simpsons, bananas only. Angela will call me soon and we'll meet at Vanalinn, probably. But now: Tolstoi yes yes!

Welcome

Tere, Tallinn...

Täna ärgates sain kohe aru, et kodus ma ei ole. Eile õhtul tulin K-ga põhja, sest K läheb täna põlveopile. Viskas mu Häli juurde ära, kus jõime (teed), mis andis mõnusalt sooja ja äratas üles uimase aju. Kõik oli pime, juba kell 5:15 pm oli pime. Väga tujunulliv.

Igastahes, tee joodud, värksendasin H toanaabri mälu, kuidas kasutada MS Wordi, ja siis lippasime üle tee trolli peale, et Kristiinesse minna. Veetsime hunniku minuteid New Yorkeris, kust Häli otsis musti saapaid (mida ta ei saanud, sest müüjad polnud väljakoolitatud mannekeenidelt saapaid ära võtma), aga ta saab need Rocca al Marest. Tim soetas paari uusi pükse ja done. Vahepeal käis Kaimai vend ja tõi mulle tikutopsi võtmed ja peagi tuli ka Merit. Suht siis läksidki H ja T ära, koju.

Meritiga jalutasime veel ringi ja me leidsime kaa päris vinged teksad. Veel tüütasime Prisma kassapidajaid ja ostsime jogurtit ja banaane. Aga kuna õhtu oli juba käes ja selg oli varanduse vedamisest kergeltöeldes väsinud, kõndisime mõne minuti ja olimegi otsapidi tikutopsis.

Mulle ilgelt meeldib siin, aga mul on kahju, et Kaimaid siin ei ole. P viis ta eile Otepääle, sest Kaimai oli üleeile Skypargis veits põlvesidemetega tsirkust teinud, ja korteris on tal paha olla. Aga sellegipoolest lubas ta mul enda kodus olla, kõik veinid ära juua ja tema voodis magada. Kui palju on sul selliseid sõpru?

Kuna kell oli juba veits palju, siis Merit jäi kaa siia. Ta üritas õppida, aga kuna ta oli unustanud Prismast A3 paberit osta, siis ei saanud ta oma uhkeid pilte inimestest joonistada ja samuti ei suutnud ta ei füüsikat ega ajalugu õppida. Aga ta ütles, et saab hakkama. Jõuab veel ju. Tubli tüdruk, tubli tüdruk!

Ma veel veits vaatan oma uudisekanalid üle ja siis hakkan lugema Anna Kareninat, mille ma lõpuks lõpuks sain. Mul on veel lugeda 702 lehekülge.

Kui kellelgi on midagi motiveerivat öelda, tehke seda...

_________________________________

-Mis on õnn?

-Küllastunud uhkus.

Lermontov "Meie aja kangelane"

Põlvevigastuste TOP3

nr.1 Kalmer

nr.2 Kaimai

nr.3 Karl

Kes on järgmine?

(Merit - väänas jala välja)

Ra.

Raam.

Raamat.

Raamatu.

Raamatukogu.

Oma kõige esimest ja ainukest Secunda Sotisaali, või siis mitte ladina keeles - 11. klassi, sügisvaheaega alustasin kell 8, ärkamisege loomulikult. Õues oli nii hall, ja on siiamaani, et mul tekkis tunne, nagu oleksin juba Tallinnasse sattunud. Aga ei, Pärnu, endiselt. Tartusse ei jõudnud, sest 5:30 ei olnud mõnus aeg ärkamiseks ja sõjaväeohvitserist naabrionuga ülikoolilinna poole sõitmiseks.

Kell 8 endiselt... Jõudsin kööki ja avastasin, et isa oli mulle jätnud koristamata köögilaua ja Merks oli kõik enda eilsed nõud (ja täna hommikused kaa) ilusasti pesemata jätnud. Kui ilus algus päevale. Mõtlesin, et jätan need järgmise reedeni vedelema, et temas veits süütunnet tekitada, aga ei, ma olen selleks liiga hea. Lisaks koristan ma tema eest kõik toad kaa ära, sest tavaliselt on meil selline süsteem, et kes on nädalavahetusel kodus, see teeb kõik korda. Mina olin tööl, laupäeval Merka eest, aga hui, Samsung on endiselt tolmukihi all peidus. Otsi või luubiga telekat tolmu seest.

Koristanud segaduse ja korrastanud mõtted, lugesin paar peatükki Linda Kivi "If home is a place", loopisin asjad kotti ja lendasin trenni. Käisin oma kehalise kasvatuse õpetaja Jaana Junsoniga (kes sai volikokku!) bodypump'i trennis, mis hakkas kell 10! Hommikused trennid tuleks maailmast är akotada, sest need ei ole üldse nauditavad. Ajavad küll üles, aga ei, õhtu, õhtu on õige aeg.

Kohe pärast trenni helistasin Anetile, et ajõu, mis teed? (11:37) - Magan.

Nojah, olles väikestviisi uneaja terrorist, kuid siiski see leebe, lasin ma tal edasi pikutada. Saame õhtul kokku, et ma ei teagi, avastame Pärnut või midagi sellist. Äkki saame kuidagi ennast kultuurselt harida. Vaatab veel.

Käisin porta toidupoest läbi, sain oma banaani ja šokolaadipiima (õnneks või kahjuks on neil vaid soja-šokolaadipiima) ja suundusin rahulikult Pärnu Keskraamatukogu poole. Nägin bussikas Nelet, kes oli alles nii väike, aga nüüd juba suur tüdruk. Ütles, et läheb Tõstamaale vanaema juurde (lehti riisuma). Kohe mõtlesin, et aiiaiaiiaa, Mariell, sinu vanaema ootab ju kaa sind! Pole isegi helistanud. Labidaga vastu näppe mulle!

Ja siis ma tulingi raamatukokku ja endiselt olen siin. Raamtukogus on mõnus - siin valitseb selline tark aura. Pean hakkama lugema peatselt saabuva kolme kooli kohtumise jaoks kirjandust. Olen ühes mitmest Sütevaka tiimis ja edu nimel peab pingutama, ofcoooors.

Nonii.. TULD!

Pühapäevane elu

Nagu targad sõbrad ütlevad: "Idiootsuse tunnus on see, et sa teed 2 päeva järjest täpselt samu asju". Ma olen jälle tööl, jälle istun arvuti taga, jälle olen Orkutis, Facebookis, tegin süüa, riisusin lehti, tegin rajad lahti. Aga õnneks mind päästab see, et täna ei kuula ma REEDE mixtape'i vaid The Klaxons'it, täna ma ei söönud pasta Bologneset, vaid curry riisi kanaga, täna ma ei lähe koju kell 7, vaid kell 6. Vot nii!

Kui ma 2:45 lõpetasin rahvastikuregistri (=Orkuti) browse'imise, saatsin ma ühe kena kirja asutusse nimega University of Toronto. (Ma tean, et mul on aega, aga no võib ju juba alustada oma tuleviku planeerimist juba praegu.) Veel vestlesime Eleeniga ja plaanide kohaselt saame mingi päev Tallinnas kokku ja hakkame kooli ajalehte kujundama, sest kui mitte meie, kes siis veel?

Vaheaeg on jah, täitsa mõnus. Täna näiteks magasin 12 tundi. No ikka sai magada! Unenägusid nägin ja puha. Me ei teagi, mida teha homme: kas minna Tartusse või lõbutseda päev Pärnus ja siis pidu Tallinnas? Mul on tegelikult ikkagi vaja minna pealinna, sest seal on palju überlahedam raamatukogu kui

kolležis. Mitte et

ma teaks, kus see Tallinna Ülikooli raamatukogu asub, aga seal tuleks paar lõbusat päeva veeta, et valmis kirjutada sotsioloogia uurimustöö, mis seekord on geišadest.

Kr-Ka-Ol ootavad kaa mind enda poole, arvatavasti jään nende poole enamuseks ajaks, aga ma ei tea veel. Mirka-tüdrukuga võiks ka suvist Canadat meenutada ja Nõmme pargis võiks uurida nende suusamäe ideed. Ja muidugi Merit on see nr1, kes vajab meelelahutust sügiseses tlns.

Oujee... 2 vaprat inimest tulid roima praegu. Andsin neile pealambid ja tegin 4-5 raja lahti. Igastahes, kõik on lõbus. Naabritädi juba helistas ja uuris, kas ma ikka elus veel siin ihuüksinduses paksu metsa sees: JAA. Stiin lubas järgi tulla mulle kaa. Väga tore väga tore. Okei, töö vajab tegemist ja inimesed juhendamist. Edu vapratele.

MÕNUS!

Mul on nii hea olla, sest hakkas koolivaheaeg. Mu keha ja mõistus sellest veel aru ei saa, aga küll jõuab. Siiski, ega väga puhata ei saagi vaheajal. Kooli ajalehel puudub hetkel peatoimetaja ja küljendaja ning kergelt öeldes, veits organiseerimata tegevus käib. Peab midagi välja mõtlema.

Eile passisin kella seitsmeni raamatukogus, lootes saada sealsest targast õhkkonnast inspiratsiooni, et sotsioloogia uurimustööd hakata kirjutama. Seda ei juhtunud. Ma lihtsalt istusin lugemissalis laua ääres, sõin kollast banaani ja lugesin huvga Pärnu Keskraamatukogu siseeeskirju, kus oli kirjas, et keelatud on raamatukogus söömine. Telefoniga ei tohi kaa rääkida. Magamisest rääkimata. Nojah, pärast seitset tormasin trenni läbi vihma.

Täna hommikul JÄIN BUSSIST MAHA nagu alati. Kasutu käik on m

Veel jõudsin teha küsitluse teemal "Millega tegeled vahetunni ajal?"ulle osta kuupilet, sest nendele Mercesese limusiinidele ma ju ei jõua. Täna panin oma termotopsi kuhjaga kohvi täis ja ma elasin koolpäeva edukalt üle. Kordagi ei tekkinud tuju magama jääda. Ma jõudsinin isegi oma aastatöö küitluse läbi viia. Umbes 100 inimest sai vastatud, sama paljudele annan pärast vaheaega. Be aware!

ja Juhani ja Kristo NOKIA-võrdluse (3310! vs E61). Ma ütlen, mul oli lõbus.

Õhtul nägin Tartu-Merkat, kes külastab kohta nimega "kodu" vaid nädalavahetustel, kuid mina näen teda ainult laupäeval, sest pühapäevad ma veedan Valgerannas. Vaatasime youtube'st videosid

ja irvitasime mõnuga. Sorry, mu pea on nii uim, ei jõua otsida, mis oli hea. Videodest rääkides, siis eile vaatasin ma vist lausa 4 osa ETV saadet "Ringvaade". Polnu seda neväevä näinud, sest isa vaatab alati samal ajal "Reporterit". See on meelelahutuslikum saade kui "AK", aga formaadilt päris hea ja kildu saab kaa ikka.

http://etv.err.ee/?0554097 - Vaata, kui viitsid.

Oijaa.. enne tuli kodus selline uim peale, et vähe pole. Ee olnud tuju kuhugi minna, nautisin üle pika aja rahulikku reedet kodus. Mõnus.

Näe, Anna tahtis pilti teha... Minu Pärnu-õde

Ou, mul on blogi vä? Päriselt?

Okei, aeg-ajalt ikka meenub, et väike update on vajalik. Ülevaatlikult niipalju, et eelmisel reedel käisin Dub Fx soolokontserdil kontsersimajas. Tegelikult ma tahtsin sinna juba ammu minna, aga piletid olid sold out, kuid mul joppas, sest sõber helistas veits enne ürituse algust...

Hiljem käisin ka Beach Clubis, mis rutiinsete külastajate sõnul oli olnud täis. Olles alles veel 17, ütles turvamees oma metallist häälega, et õu girl, sul on vaja 18+ saatjat, a mul ei olnud. Nemad olid juba SEES, mina olin alles VÄLJAS. Äkki nägin oma kunagist naabripoissi ja probleemid lahenesid iseenesest. Laenasin talle 100, Jussile ostsin kaa mingit jooki, no raha haihtus hetkega. Üldiselt Dub Fx polnud pooltki nii hea seal, kui

oli olnud enne Concert Hallis.

Järgmine päev üritasin tubli laps olla ja tuba koristada, sest umbes 2 paiku tuli Lillu oma empsiga järgi mulle, et Tallinnasse minna. Tallinnas tutvusime Viru keskuse high couture moevalikuga ja pärast ujusime autoga Eliise parima sõbranna poole. Seal veits jõime "limona

adi" ja olime.

Enne 9t tuli takso ja viis meid Polymeri Maša, Hannese ja Mario süntarile. Hoone juurde jõudes ütles onu, et no pugege seal väravate vahel läbi ja siis minge seal pimedast kangialusest läbi ja siis seal kusagil on see koht. Meil oli nagu et, eee... wtf, mis koht?! Where are we? Anyway, pidu ol

i hea ja tore ja lõbus, aga midagi eredeat melde küll ei jäänud. Selg oli millegipärast markeriga ärasoditud ja hunnik templeid käe peal, aga muidu kõik oli korras. Siiski, aitäh kõigeile toreda peo eest!

Öösel poole nelja paiku hakkasime tagasi Pärnusse sõitma. Kell 10 oli jälle vaja Valgeranna Seikluspargis olla ja rõõmsa

lt kliente teenindada.

Nojah, ja esmaspäev oli nagu esmapäevad ikka. Koolised. Teisipäevaga sama lugu. Kodus oli veits igav alguses sest tegu oli INERTNJETUga ja 21. saj lapsel võtab veidi aega, et vabaneda oma sõltuvusest. Nii ma siis tinistasin kitarri, kirjutasin paar artiklit valmis ajalehe jaoks ja õhtu nael oli vanade foto

de vaatamine, mis lõppes kell 2.

Jou, ja täna. Pärast kooli käisime Superstari-Liisaga Bingo loto piletit ostmas. Saad sa aru, tädi küsis talt dokumenti. No muidugi ei võtnud ta seda kaasa, sest 19 aastasena ei pea sa end enam nii väikeseks. Pidime leidma uue ja parema müügipunkti. Tallinna mnt oli päris ok.

Hiljem, õppida ma korralikult ei saanud, sest keemia töövihikut ma pole saanud ja ajaloos on mulle väga vale õpiku andnud. Aga matemaatikat ma armastan, seda saab ikka teha. Ja REEDE Mixtape on suurepärane lisategur. Summutab muud helid ja asendab enda ja parematega.

Klassipildid saime kaa kätte

Tahan seda, mida ei saa

Eelmine nädal ei jõudnud koori, esmaspäeval ei jõudnud kooli ajalehe kokkusaamisele, teisipäeval ei jõudnud joonestama, teisipäeval ei jõudnud trenni... nüüd ma tahan ilgelt igale poole minna. Arvan, et selline tunne kehtib kõigi puhule, et mida sa ei saa, seda ihaldad veelgi rohkem, ja hakkad inimesi hindama siis, kui neid enam sinu ümber enam pole.

Mul on vanaema, sul on kaa... Eile oli õekese Anna sünnipäev. She's 7 now. Vanaema oli külas ja istusine 2 tundi koos laua ääres. Mina küpsetasin vahvaid vahleid ja tema kuulas minu seiklustest Põhja-Ameerikas. Canadas on meil sugulane, kes on 87 - peaaegu 90, vanaema on 66. See on palju aastad. Üllatav, kuidas inimesed üldse suudavad nii kaua elada. Mida nad tevad terve selle aja? I'm seventeen, aga olen ikka päris palju juba jõudnud teha. Kui ma kogu selle tegevuse korrutaksin 5-ga, siis ma küll ei usu, et suudaksin nii palju elada ja nii plaju rassida.

Aga vanaema on alles, tema elab, sadab meile oma aias kasvatatud köögivilju, tema teeb meile kingitusi, tema helistab meile, tema kiidab mina, tema tegeleb meie muredega, aga mida teeme meie? Jookseme linnas ringi, tegeleme oma asjadega ja ei märkagi kalleid inimesi enda ümber.

Sain alles hiljuti raamatu, milles oli eile hea tsitaat "People die here every day, you know." (Linda Kivi "If home is a place")

Oleks ju aeg hakata märkama neid, kes on sulle olulised, sest sa ei tea iial, millal neid enam ei ole. Kui hästi tunned sina oma vanavanemaid? Kas nad on sulle lihtsalt sugulased või tead sa ka, milline on nende iseloom? Milline oli nende lapsepõlv 60 a tagasi? Milline oli esimene armastus? Mis on tema lemmikraamat? Õpi tundma neid, keda sa peaksid, ja leia aeg suhelda nendega, kellest sa hoolid!

Musikast

Kui juba teemaks sai muusika, siis lisame veidi software'i ja ongi post valmis.

iTunes'i Genius on geniaalne nupuke, mis teeb elu lihtsmaks ja tuju rõõmsamaks.

Hetkel on see kokku shuffeldanud ilgelt hea playlisti... täpselt sellise, mis sobib mõtlemiseks sellest, et oleks aeg teha koduseid koolitöid...

Nirvana?

Seikluspark ja toredad töökaaslased.

Juss (tüüp, kellel on reisil käies kaasas rohkem mütse kui sokke) rääkis mulle Kurt Cobain'ist. Ja Nirvanast kaa. Üritasin kaa midagi kaasa rääkida, kuid peale 1 armetu loo ei teadnud ma midagi. Hämmastav, kuidas ühele nii läbi ja lõhki tuntud bänd on teisele suurem kui küsimärk Monoply kaardil. Ega mul muud üle ei jäänudki, kui kasutada Last.fm' i ja mu ajumaht suurenes 78kb võrra. Ulme.

Igastahes, kõik, kes ei elanud siis, kui Kobain veel elus oli ja heroiini ei süstinud, peaksid tutvuma Nirvanaga... Ajalugu vajab õppimist ja talletamist.

http://www.last.fm/music/Nirvana?ac=nir

Näe, pilt kaa

whadoyamean?

On kool. On tunnid. On arvuti. On internet. On Orkut. On sõbrad. Neil on blogi. Mul on ajud. Mul on mälu: mul on ka blogi...

Niiviisi algas tänane bit lumine Monday. Veits sai sisse magatud ja päeva jooksul sai 4 korda (neli!) bussist mahajäädud, mis sest, et mu kell on tri minutes ette keeratud. Filosoofia tund oli poolik ja tükiline, sest täna oli päev, kus tuldi sunniviisiliselt kallite peegelkaameratega kooli ja hakati jõhkralt meid grupiviisiliselt pildistama. Aga see tükike filosoofiat, mis oli rääkis stoikudest, mis minusugusele tütarlapsele tol momendil sugugi huvitav ei tundund. Leidsin oma blogi üles, vaatsin, aga kirjutada ei julgenud. Nüüd juba julgen.