Tahan seda, mida ei saa

Eelmine nädal ei jõudnud koori, esmaspäeval ei jõudnud kooli ajalehe kokkusaamisele, teisipäeval ei jõudnud joonestama, teisipäeval ei jõudnud trenni... nüüd ma tahan ilgelt igale poole minna. Arvan, et selline tunne kehtib kõigi puhule, et mida sa ei saa, seda ihaldad veelgi rohkem, ja hakkad inimesi hindama siis, kui neid enam sinu ümber enam pole.

Mul on vanaema, sul on kaa... Eile oli õekese Anna sünnipäev. She's 7 now. Vanaema oli külas ja istusine 2 tundi koos laua ääres. Mina küpsetasin vahvaid vahleid ja tema kuulas minu seiklustest Põhja-Ameerikas. Canadas on meil sugulane, kes on 87 - peaaegu 90, vanaema on 66. See on palju aastad. Üllatav, kuidas inimesed üldse suudavad nii kaua elada. Mida nad tevad terve selle aja? I'm seventeen, aga olen ikka päris palju juba jõudnud teha. Kui ma kogu selle tegevuse korrutaksin 5-ga, siis ma küll ei usu, et suudaksin nii palju elada ja nii plaju rassida.

Aga vanaema on alles, tema elab, sadab meile oma aias kasvatatud köögivilju, tema teeb meile kingitusi, tema helistab meile, tema kiidab mina, tema tegeleb meie muredega, aga mida teeme meie? Jookseme linnas ringi, tegeleme oma asjadega ja ei märkagi kalleid inimesi enda ümber.

Sain alles hiljuti raamatu, milles oli eile hea tsitaat "People die here every day, you know." (Linda Kivi "If home is a place")

Oleks ju aeg hakata märkama neid, kes on sulle olulised, sest sa ei tea iial, millal neid enam ei ole. Kui hästi tunned sina oma vanavanemaid? Kas nad on sulle lihtsalt sugulased või tead sa ka, milline on nende iseloom? Milline oli nende lapsepõlv 60 a tagasi? Milline oli esimene armastus? Mis on tema lemmikraamat? Õpi tundma neid, keda sa peaksid, ja leia aeg suhelda nendega, kellest sa hoolid!