Dance

Noniii... noniii... Täna oli siis Sütevaka 16. tantsuvõistlus, mis lõppes meile, Secunda Sotsiaalile üpriski šokeerivalt: me ei saanud mitte ühtegi auhinda, ühtegi kiidusõna, ühtegi kommentaari. Me nagu poleksi tantsinud. Kogu meie töö, vaev ja positiivne meel lendasid vastu taevast. Esinemine tuli väga hästi välja, vaata videosid (I on Klaarika oma, II minu).

Eelmisel nädalal kiideti meid ja ikka hõõruti nina alla, et SS-il on ikka see väga hea tants ja on kindlad favoriiidid. Eelmise aasta kordus. Isegi hämmastan, kuidas Eliis ja Elina suutsid panna tavalised tüdrukud keskmisest pisut raskemat tantsu tantsima ja MJ järgi pole ausaltödeles sugugi lihtne tantsida.

Aga see selleks, ma isegi ei mäleta, kes I koha sai. Tean, et Grand Prix läks sel korral paraleelikatele, Secunda Humanitaarile. Neil oli selline mereröövlite tants, mis iseenesest oli väga põnev ja huvitav, kuid momendil, kui halb uudis minu tillukesi neegrikõrvu tabas, olin ma väga löödud. Tahtsin koju minna ja kõik selle pruuni värvi maha pesta, aga nojah, kuna värv on värv, siis värvile meeldib valgeid seinu määrida. Veits nühkisin kurvalt Tervise Kultuurikeskuse valgeid seinu ja siis hüppasin Maria auto peale, et sõita koju. Ma olin nii omas mõtetes, et ei märganudki, et räigelt sadas vihma.

Ma kuulsin kusagilt, et žürii oli öelnud, et meid oli liiga palju, aga no sorry, otsige suurem lava siis. Ja pealegi, kui Filipiini vangid tantsivad oma Thrilerit sünkroonis, näeb see kaa ilgelt hea välja.

Igastahes, pettumus on mul veres. Nüüd on juba parem, sest käisin õhtul trennis kaa veel ja vahepeal sain asju ajus ümber paigutada, et nad toodaksid positiivsust. Nüüd ongi ok olla.

Head esimest adventi! :)

....

Dancing with the feet is one thing, but dancing with the heart is another.  (Me tegime seda viimast.)

Stop Procrastinating!

Tahaks praegu samamoodi istuda kusagil lumise kai ääres, Red Bull käes, ja olla uhke, et bioloogia kontrolltöö on tehtud. Praegu aga pole muud teha, kui jätta meelde hunnik mõisteid, mis homme 9:25 on jälle ununenud.

Täna küsis eesti keele õpetaja, et miks ma blogi pean. Mõtlesin nüüd ja sain aru, et arvatavasti ikka sellepärast, et päeva jooksul poolikuks jäänud mõtteid korrastada ja analüüsida sündmusi ning leida motivatsiooni millegi ärategemiseks. Tegelikult on ju nii, et kui midagi ei toimu, pole millestki kirjutada, kuid kui teed palju ja juhtub palju, siis kirjuta kas või romaan.

Motivatsiooniga on mul pidevalt probleeme. Vahel see lihtsalt haihtub - eriti just enne mahukad kontroltööid. Imelik on, et õppides kell 2 öösel, võiks ma jääda kohe magama, aga öösel kell 2 internetis olla on jumala okei.

Kuidas teha õppimine sama meelelahutuslikuks kui näiteks YouTube'i videod või Facebook'i testid? (no answer)

------

Igastahes, kõigile teile edasilükkajatele...

Hiline Halloween

Täna, jõudes koju, leidsin koduukselt sellise kirja...

Põhimõtteliselt sain seal ukse taga juba krambid: misasja, Halloween! Minu kodus? Pidu? Haha.

Anna on haige olnud viimased paar päeva (kõrvapõletik, like always) ja siis täna terve päeva kaunistas kodu. KÕIK pidid maksma 5 Eesti krooni, et pääseda OMA koju. Sealhulgas ka mina. Viimased mündid kraapisin hoiulehmast välja ja maksin talle. Merks on veel ülikoolilinnast tulemata, aga varsti peab ka tema oma sulli välja jagama.

Ma küsisin Annalt, et nomh, mida ma sell 5 krooni eest siis saan?

-Sa võid koju tulla!

Nojah, aga ma ikka ütlesin, et ta peab midagi esitama kaa või tegema midagi, pidu noh. Siis ta tegi tantsu ja ma pidin filmima. Küll on lõbus ikka selle seitsmeaastasega!

...

Pärast kooli käisin Pärnu Noortekogu istungil. Mul on idee sinna kandideerida. Päris asjalik seltskond paistis. Vaatasime mingit Powerpointi Pärnu linna arengukavast. No pm, tasus minna. Kunagi hiljem räägin rohkem sellest.

...

Kohe pärast seda jooksin Kunstide majja, sest nii nii väga tahtsin oma suvila plaani valmis saada. Poolik on siin...

...

Õde Veronika helistas kaa täna. Ta tuli eile Eestisse paariks päevaks, et oma emale(me oleme poolõed) sünnipäevaks üllatus teha . Ja kuna ma viimati nägin teda eelmisel aastal sügisvaheajal Londonis, siis aasta aega on long time ja homme siis kerin Tallinnasse. Arvatavasti tulen laupäeva õhtupoole tagasi, sest Silveril on sünnipäev ja pühapäeval on Sütevaka koolitantsu proov.

...

Okei, nagu näha, siis ma täna väga kaua ei peatu oma eraelul, sets viimased tund aega vähemalt olen erutunult netis ringi surfanud.

Vaatasin Blue Mountain Ski resort'i downhill biking youtube videosid! Suvel käisin Collingwoodis ja siis seal oma sugulase Hennoga, kes on tubli mäesuusataja,

downhill bikinkut tegemas. See on mingi nii, et kihutad mööda mägesid rattaga alla ja hüppad üle aukude ja juurikate ja mingite puutüvede (mina muidugi valisin need kõige lahjemad variandid, just in case ya know). Aga jah, esimesel päeval võtsime omale nunnu instruktori, kes meile kõik nipid-trikid selgeks õpetas ja ülejäänud 3 päeva omavolitsesime ise suvisel suusamäel. Kõik rajad on seal ette tehtud, et ära ei saa eksida.

Mäest nii palju, et minumeelest talvel on seal 23 lumerada, aga neid biking trail'ide arvu ma ei tea. Vahepeal sõitisme seal mäe otsas mööda maanteed ja siis see instruktor rääkis, et Blue Mountain Ski resort'i omanikul on seal mäe tipus maja ja talvel on võimalik tal sealt alla sõita suuskadega otse suusakülla. Muide, seal on nii armas suusaküla...

Ühel päeval tahaks talevel kaa sinna minna, aga mõnes mõttes ei tahaks kaa, sest Henno on rääkinud, et kuna see on public keskus, siis seal on ikka korralikult rahvas, mis sest et see on väike linn ja asub Torontost u 4h kaugusel põhjas. Kui tahad privaatsust ja lahedalt suusatada, pead olema mingi suusamäe klubli liige, aga mingi aastane liikmemaks on 60 000 dollarit. Üleüldse on seal maal see era värgindus nii laialt levinud: enamik Totonto linna tenniseväljakuid ja ujulaid on "private". Eks see on see suurlinnade probleem.

Aga downhill bikingust veel nii palju, et suusaliftid töötasid ka suvel, et rattaid üles mäkke saada...

Lisaks Collongwoodile saime pärast Hennoga käia ka Torontos seal ühe mäe peal sõitmas. See polnud nii äge ja oli veits läbikäidud ja -sõidetud, aga oma elamuse sai kätte ja jalad sopaseks kaa. Vot.

Ma mäletan, et ühel päeval ratastega sõites Henno küsis "Do you wanna go up there?". Seal oli üks mägi, mitte selline hull bikingu oma, aga tavaline, kus inimesed saavad käia ja ma vastasin "Yeah, sure!". See oli üks valemaid otsuseid sel päeval. Meie kaunist celebrity rajooni vaatamisest saigi järjekordne mudane biking tour. Ei, lõbus oli, aga see mägi oli mingi kruusamägi ja jumala nõme oli sealt üles minna.

Kui mägironija Alar Sikk oma loengus ütles, et "mäe otsas, mäe tipus (mägi-Everest), on kõige jubedam tunne ja ei soovita seda kellelegi", siis ma tundsin sama. Väsinuna ja janusena olles pidi veel koju kaa väntama ning ega sealsed linnatänavad mingid Pärnu omad pole: ikka up and down, up and down. Aga jah, koju jõudes veits aja pärast tuli juba Henno ema ja küsis "Guys, do you wanna go to gym?" wõäää ja siis sinna kaa veel. Surm. Pärast rasket päeva oli õhtul oli ainuke lemmiktegevus Xbox ja TV jõllitamine.

Nonii, sorry, veits kaldusin oma teemast kõrvale ja juba jutt läks reisipäevikuks üle.

Kell on kaa juba nii palju, et oleks aeg veidi koolitööd teha.

Okei, väike video kaa! Need tüübid selles videos on hullud, nende kiirused on väga suured ning nemad sõidavad väga ohtlikke radu, aga näha on ka Collongwoodi, suusaküla ja seda lifti.

Enjoy the ride!

kes hiljaks jääb, see ilma jääb

Ma jäin reedel ilma ilusast õhtupoolikust Tallinnas. Täna helistasin Kaimaile ja lobisesime niisama lumest ja murust. Küsisin, ka kuidas lumefilmi esilinastus oli ja väga mõnus oli olnud kõik see värk. Vaatasin ka Jaanus Ree fotogaleriid ( http://www.jree.ee/gallery/kus-lumi/ ), mis pani eriti tõsiselt mõtlema, millest ma ilma jäin. Igastahes, suht positiivselt suhtutakse filmi, nagu ma olen lugenud mitmest bljogist. No oma inimesed ikkagi ju ja Eesti värk ja pole hullu midagi. Priit ei sõitnud reedel, pesi niisama seda punast autot, et teistel ilus ikka vaadata oleks. Afterparty oli ka vingelt laabunud ja Juss oli kaine olnud, viis isegi KM öösel koju. Amazing.

Põhimõtteliselt, kui eelmisel nädalal oleksin maganud veidi rohkem, siis oleks midagi välja tulnud plaanidest. Aga pole hullu, mis sa ikka reedeid taga nutad.

Näe, väike klipp on kaa valmis üritusest...

Ei, aga täna on mõnus päev olnud: bussist maha ei jäänud, kuupileti

unstasin koju, inkas A ja B, mata töö ok, gitttarris oleks võinud parem olla,

Käxile sai lilleke viideud, trenn oli tore, Annale tegin uhke patsi pähe,

kell 12 on magamise kontrollaeg.

Elu toimib.

Finally, pärast rasket lõõgastumist on tunne, et tuju on parem.

Nojah, neljapäeva õhtu veetsin õppides kolme kooli kohtumise(KoKoKo: Tallinna 21., Hugo Treffner, Sütevaka) jaoks ja olin üleval jälle kaua, 3-ni vist (pm pole hullu, sest Eleen ei maganud üldse). Igatahes, päev oli tegemist täis, sain uusi tuttavaid ja kohtasin vanu sõpru. Oli ainetest, mälumäng, milles minu tiim sai 3. koha, võrkpall, kus saime 2. koha, linnamäng, (enamik said 1. koha, sest see oli niivõrd lihtne). Õhtul olid bändid kaa, aga suht möga oli. Nagu vb oleks naudiavam olnud kõik see esinemine, kuid igasugused äpardused juhtusid vahepeal ja helitehnik ei täitnud oma ülesannet mitte just kõige paremini.

Päeva nael oli Karoline, kes linnamänugul oma aktiivsusega tegi mul tuju rõõmsaks. Olid segavõistkonnad teiste koolidega ja Rüütli tänava poole jalutades ta ütles:"Oh, ma tean, me võiksime teha nagu tutvumisringi. Et igaüks ütleb oma nime, mitmendas käib ja räägib hobidest!" Nagu lampi. :D Väga positiivne. Ja teine koomiline situatsioon oli siis, kui ta üritas Munamäel meid elektrit saama panna. "Kas te teadsite, et kui sa võtad ühe käega sellest elektripostist käega kinni ja teise käega sellest metallkäsipuust, siis saab elektrit. Me võiksime ju proovida, et võtame kätest kinni ja siis vaatame..." Haha... nii naljakas, aga teised ei tahtnud. Mõnus koomik on! Sobib teatrilavale ideaalselt.

Õhtu nael oli kindlasti Kalle (Nuumenist). Põhimõtteliselt, et Kalle kõndis mööda koridori, oma gittttara seljas ja valge KILEKOTT käe otsas. Siis ma ütlesin talle, et õu, Kalle, mis kolksud seal... ja siis järgmine asi oli, et ma ütlesin: "KALLE! PAVELTS!" (Pavelts on range ajalooõpetaja). Ja siis tuligi Pavelts lähemale ning...:"KALLE!"

Kalle:"Ou shit!" Ja siis ta jooksis saali, kus rahvad mõnusalt alles bändi saatel jämmmmmis. Pavelts muidugi joksis Kallele järele. Poiss küll üritas oma kotikesest vabaneda, kuid õpetaja sai selle kätte... ja edasi suundusid nad direktori kabinetti... Hiljem küsisin huvialajuhilt, et nomh, mis sai Kallest? - "Seda pead sa ise temalt küsima".

Nojah, leia ise siit loo moraal.

Aga jah, olin koolis (reedel! wtf!) kella 10:30-ni ja siis ggütsin Superstaari-Liisa jurde talle õnne soovima. Jäin umbes 4 tundi hiljaks peole, aga pole hullu, umbes umbes 4 oli veel ees. Mõnusalt chill oli olla ja jututeemad olid väga ausad ja tõetruud. Nad veits kiusasid mind oma verejuttdega, mis teevad mul seest kõik õõnsaks. Aga kindlasti meedejäävaim lugu teemal ÕNNETUSED, oli kindlasti see, et Helena rääkis, kuidas väiksena temast jalgrattaga üle sõideti. Nagu otse üle kõhu, Härma kaubahoovi parklas ja vabandust ei palutudki. Milline inimene pead sa olema, et ei palu andeks pisikeselt preililt, kelle sa just ära lömastasid!

Siinkohal meenub mulle jutt, mida Svea, Henno ja Timo ema, rääkis mulle. Et nad olid Moore park'i kõrval oleval kalmistul või noh surnuaial jalutanud. Seal Torontos on nii, et pargid on eriti huge'id ja see surnuaed on ka massive (Hennoga käisime jooksmas ja tiiru tegime peale umbes 40 minutiga). Aga jah, seal on sõiduteed, mis on mõeldud for cemetery service only, aga inimesed ikka sõidavad vahel sealt läbi. Hea lühike lõigata. ja siis seal sõidetakse jalgratastega, rulluiskudega kaa ja kõige muu sõidetavaga. Nojah, nii nad siis seal jalutasid ja arutlesid meeleheitel koduperenaise elu, kui järsku tuligi üks rulluisutaja, kes ei osanud pidurdada ja siis ta littis räige hooga sisse. Räige mats vastu asfaltit oli olnud. Sveal oli põlvevigastus ja miljon sinikat, aga see rollerblader, samamoodi nagu Helena huligaan, sõitis minema. Nojah, veits jäi ülbust üle kaa, ei kui talle "Fuck you!" karjuti, karjus vastu "Fuck you, too!".

Nojah, leia siit moraal nr. 2.

Nonii... tulles reede juurde tagasi, siis tulid veel Kaspar ja Olla kaa, kes ilmselgelt tegid palju kurja nalja minu üle, sest nad tajusid, kui unine ja väsinud ma olin ja siis tuli igast fun'i. Mul hakkas pea ringi käima ja siis ma ütlesin aidaa pidulistele ja siis home, sweet home.

Laup. ärkasin varavara kell 8:45 üles, drinkisin teed ja jõudsin bussi peale. Tõmbaks joone alla sõnale " jõudsin". Arvatavasti põhjus peitub selles, et ma ei pidanud üle tee bussikasse minema, vaid sain hops hops maja taha minna. Vinge värk. Aga jah, kool oli jälle teemas. KoKoKo autasustamine oli, eelmisest päevast tehtud filmi vaatamine samuti. Ma sain raamatu, muide. Valisin ühe kunsti- ja arhitektuuri-teemalise.

Jõudsin koju, koristasin. Õnneks tuli Merks ja aitas mind ning ma sain kohe pessu minna, et õhtuseks Tim'i, Häli ja Kõiva tripleparty'le minna. Ilusti jõudsin kohale, tuttavaid oli küll ja veel. Igastahes, kenasti sujus. Hommikul oli ainult raske üles saada, ja no üligross oli maja koristamine pärast pidu. Rõvedad inimesed need, kes roobi panevad 10 eri kohta, maha kusevad, alkoholiga põrandaid immutavad, vetsu ära vägistavad ja konid laiali loobivad.

Mõtle ise moraal nr. 3.

Aga jah hetkel on istun siin, enam paha pole olla, kuulan REEDE Mixtape #5 ja ootan inspiratsiooni, et alustada kooliajalehe kujundamist, täiustamist ja toimetamist. Helina tahtis mind väga väga aidata, aga kahjuks pole tal MS Publisher'i ja siis ma olen üksi suure murekoorma all. Excuse me, but I'd really like to get rid of it!!! Mul pole huvi ajalehe töötlemise vastu. Ma võin toota artikleid, kuid muud kohustused on nononono! Kuid kahjuks, kui mina seda ei tee, ei tee keegi.

Okei, tänaseks aitab, mul kuluvad klaviatuuril tähed ära, ei saa nii palju kirjutada.

_____________________

"Tollane NSV liit on maailmas esirinnas raamatutiraažide, alkoholi tarbimise ja enesetappude hulga poolest." (Õppisin KoKoKo-ks)

movie

Ma ei tea kui paljud teist on külastanud IMAX dome kinosaale, aga mina sain oma parima muuuvikogemuse just sealt. Hämmastav, mida 3D suudab! Kõik tundub nii reaalne ja päris, justkui ise oleksid filmi SEES.

Nojah, ja kui meil lumi tuleb maha, siis Alpides on see kogu aeg. Käisingi vaatamas filmi pealirjaga "The Alps", mis on ühtviisi õpetlik ning samas ka emotsionaalselt väga kaasahaarav.

See räägib mehest, kelle unistuseks on viia täide oma isa unistus: ronida ühe ohtliku mäe tippu. Kahjuks aga sellel samal mäel suriaastaid tagasi ka ta isa ning retk on vaimselt väga kurnav.

Siin on veits mõned minutid selle filmi algusest. Oma kompjuuuter skriiinist vaadates tundub see nagu iga tavaline film, aga IMAXi topituna on se wowowow!

Mida ma tahan öelda on see, et kui on võimalus, käi ära IMAX theatre'is, soovituslikult dome variandis. Euroopas kusagil peaks neid ikka olema.

Valget talve ja palju lund,

lleiram

________________

Advice is like snow - the softer it falls, the longer it dwells upon, and the deeper in sinks into the mind.

olengi robot

Õudne, viimased 2 nädalat on olnud hullumaja! Uus tunniplaan on täiesti killer, flashimiseks pole üldse aega.

Minu unistus on võimalus õppida seda, mida sa väga tahad, ja vabadus üle lasta kõik need õppeained, mis ei paku huvi, hetkel. Täna laseks ajaloo.

Motivatsioon: 0.

Mõnus.

Trending topics:

peavalu

ajaloo kt

KOKOKO (3 kooli kohtumine)

kuslumi on?

3x sünnipäev

edit Sütik

raamat

UNI

_____________________

"Happiness is nothing more than good health and a bad memory."

Naudi pilte, sest jutt tuleb hiljem, maybe

Transformeerus ööga

Arva 63x kellele see on

The work will teach you how to do it

Lendab.

Lendab.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

Nõmme seikluspark oma võludega aastal 2009

:)

so f*cking done with Anna Karenina and so f*cking happy!

Lõpuks ometi sai see õudus läbi! Eile lõpetasin 700. leheküljega selle teose ja täna tegin sisukokkuvõtte. Kell on alles neli am...

Jaa... mul on hea, meel, et sain meeida olemusloo kaa valmis täna, 3h tegin, aga done!

Okei, naudime und, see on kasulik, ya know.

See blogi on sama auklik kui mu Canada reisipäevik!

Igastahes, tavaliselt tuleb pärast kolmapäeva neljapäev ja neljapäeva hommikul helistasin Äändžile ja leppisime kokku, et kohtume linnas. Nii tore on Angelat üle pika aja näha. Nüüd ta õpib Tallinnas, aga rääkisime sellest, mis toimus suvel, ja sellest, mis toimub hetkel maailmas nüüd ja siin. Aeg läks väga kiiresti. Ühel hetkel helistas Merit ja ütles, et hõhõ, kuz sa oled? Käisime Rotermannis ja Stockmannis minu raha raiskamas. Pärast veel Kristiine Prismast läbi ja väike dinner ja TV. Oli mõnus õhtu veel mõnusama Meritiga.

Reede hommikul läks Merit kohusetundliku koolilapsena kooli, mina aga hakkasin Kareninat edasi lugema. Veidi edenes, a mitte palju. Lõuna paiku meenus mulle, et pidin Eleeniga kokku saama ja kooli ajalehte tegema hakkama. Jõudsin ta isa korterisse, mis asub minu üllatuseks täpselt Kr-Ka-Ol maja taga, umbes 3 paiku. Mul oli ilge piimaisu, räigelt lootsin, et neil on piima, aga minu kurvastuseks ütles Ellen, et ta isa ei joo piima. Kohvi pidime kaa piimapulbriga jooma... Ja enne poes käies unustasin ma poodi selle, mida läksin ostma - pudingu. Kassapidaja ütles, et oli näinud, et see jäi maha, aga miks ta midagi ei öelnud, see jääb tema enda teada. A poogen, nagunii 8 eeku pole hull, alla dollari. Nojah, jõudsime ainult kõik artiklid üle vaadata, mis peaksid 1. numbris ilmuma ja minu Exceli tabelit uuendada. Muud midagi. Me küll üritasime mõelda ja tegeleda kujundusele, kuid ei õnnestunud. Sina, kes sa oskad ajalehte kujundada, anna teada. Meie vajame sind!

Põhimõtteliselt on probleem küll, sest esialgu pidi leht ilmuma HOMME, esmaspäeval, aga nonädsa siis, kurvad lood siinpool ekraani.

Lisaks sellele suurele pingele, et mida me nüüd siis teeme, olin ma juba teistele sõpradele öelnud, et ärge oodake mind. Minge koju. Sõitke Pärnusse. Ja nad läksidki. Ja varsti pidi Eleen kaa oma sugulastega kohtuma. Viskasid mind Kristiine juurde ära.

Oli reede õhtu, reede! õhtu. 50 kr bussid olid juba ära sõitnud ja ma mõtlesin, et pohhui, lähen homme. Emps päeval ütles küll, et tule ikka täna, et muidu on tühi tunne, kui lapsi pole (Merks jäi Tartusse), aga ma otsustasin ikka laupäeval minna. Googledasin ja avastasin, et SkyPargis on FRIDAY NIGHT JUMP, et muusika mängib ja puha ja väikeseid lapsi ei lubata parki ja kella 24ni on aeg sisustatud. Läksingi. Rääksin Vivianiga, kes oli Kadri ja Maarjaga, ja jäin lootma, et nad kaa ikka tulevad.

Nad ei tulnud! Ma olin üksi. Veist kõhe oli, aga ei olnud hullu midagi. Batuutidele ma hüppama ei viitsinud minna, sest believe me, need olid overcrowded. Muusika oli okei. Mängisin miljon korda lauajalkat ja siis seda teist mängu, mille nime ma veel ei tea. Litriga on mingi värgindus. Väravad on pilud. Kui tead, mis see on, ütle mulle kaa. Sekundid tiksusid päris kiirelt ja suhtlemist oli palju ja järsku avastasin, et oibljää, i missed my last bus. NOOO! Õnneks aga ühed lubasid mu ära visata ja kõik oli mõnus ja rahulik.

Töllerdasin rõõmsalt Kristiine eest koju ja siis tuli uni ja siis tuli hommik ja siis tuli buss ja siis tuli veel üks buss ja siis tuli Anna Karenina ja siis tuli uni ja siis tuli Pärnu ja siis tuli kodu ja siis tuli Uue Kunsti muuesum ja siis tulid ema ja Anna, kellega me läksime vaatama Kinobussi filmi "Torm". Väga armas, siiras, sõbralik ja õpetlik film. Pärast seda gütsime Annaga Port Artur 2-te, kus me külastasime, poode (nagu mul veel vähe ei oleks neist!). Nägime ka Mašat, kes chillis Exit spordi kaupluses. An rääkis eile, et ta oli päris jommis olnud oma lazerite üritusel, aga kes teab, ma ise seda tüüpi ei näinud. Kusjuures Häli helistas mulle neljap, et tsau, lähme Pärnusse Beachclubi, aga kuna ma olin siis alles täiega busy, ei läinud.

Nojah, laupäeval kodus veel ma lugesin Kareninat. Viimaks ometi suutsin ennast kätte võtta, sest armas kallis Lilian motiveeris mind. Paipai. Tegin omale kohvi. Esimest korda elus jõin kohvi, väga kanget ja väga suure tassi, päris õhtul. Esialgu arvasin, et njäää, it doesn't work. Aga umbes 11 paiku, kui uni oli ära läinud, tundisn, et kerge värin on sees ja süda tuksub kiiremini kui tavaliselt. Mõjus. Lugesin 2ni. Tempo on selline hetkel, et 2,5tunniga läbin 100lk-d. Postimehe raamatud on sellised, et kiri on tihe ja tekst liigub aegalselt. Nüüd on 300 loetud. Neljapäeval on tähtaeg. Ma jõuan!

Nonii ja pärast Halloweenipäeva tuli pühapäev, mis kestab endiselt. Ilusat 1.novembrit! Juss helistas eile ja kutsus mu täna tööle. 9:30 läksimegi. Terve päeva pakkisime Seiklusparki kokku. Ma võtsin köisi ära ja Apivala pani puud riita ja võttis parklast bänneri maha. Igast pisitöid oli veel teha. Homme panevad nad Heikiga võrgud kokku ja vsjoo... Valgeranna Seikluspark läheb talveunne. Mais oleme jälle huviorbiidis.

And now, nomh... eks ma olen kooralikult aega kulutanud kirjutamisele. Nüüd tuleb lugeda edasi raamatut...

Viimane päev Seikluspargis

Emps ja Anna

Kaimai sojaoad! (y)

Puhas kuld.