Tüng

Siis kui õues oli jahe ja Mariell koju tuba soojendama jäeti.


...


Tuba soe, kõht täis, käisin talvemõnusid nautimas: läbi lume ja tuisu sammusin Pärnu Loodusmaja poole, et ema juurest tuua ära sotsioloogia konspekt. Sain tünga! Arvasin, et jäin kodu juures bussist maha (like always), aga kui Tallinna mnt jõudsin, siis tuli ikka nr 5. Jäi veits hiljaks. Istusin seal bussis, vaatasin, et kui puhtaks tossud ikka märja lumega lähevad, nii kaunis nii kena, kui järsku sain jälle tünga: 15:10 läheb Mercedese limusiin nr 5 Aia tänavale, mitte Pärnu hotelli taha. Jälle pidin kõndima pika maa maha, et jõuda Hansagünaasiumini. Toasoojuses võtsin värisevate kätega vastu 16 lk-d konspekti, ütlesin aitäh ja astusin uksest välja. Nägin kaa Andrašit, kes mulle ühe ukse vahelt lehivtas mingi veider hunnik kätepaberit näpu otsas ("See on mõeldud ühe asja jaoks."), ja siis tõttasin jälle nr. 5 peale. Hämmastav, aga seekord leidsin kiirema tee kesklinnani. See kõlab nii: ära mine Hambapolikliiniku juurest ja siis läbi pargi, vaid mine kohe otse sealt Loodusmaja esist tänavat Pärnu hotelli taha. Usu mind, bussist maha ei jää!


Ulmelin ilm muutis ka mu mõtted ulmeliseks: arvasin, et täna küll ei ole õige päev treeningsaalis kargamiseks, ma lähen vesijooksu! Ha. No suht harjumatu oli olla piiratud nii mitmest vanemaealisest daamist ja vesisest tallaalusest, aga sellegipoolest need 45 minutit läksid tõepoolest kiiresti, nagu preili Kiiri mulle oli eelnevalt maininud. Pärast oli mõnus ja soe olla kuni selle hetkeni, kui asutusin uksest välja ja erksad tuuleiilid mind piirama hakkasid. Jahutsin hetkega maha. Nagu kohvitass, mille sisse on jäätist topitud. Siis sain jälle tünksi: see buss, millele ma ennast sättisin, see ei sõitnud sel tunnil. Mh. Marssisin 7 minutit mööda krudisevat tänavat ja külmununa sõitsin linna ja siis taaskord nr 5-ga koju.


Ma tahaks täna teile Mannast kaa kirjutada. Nii tore tüdruk on, täna õppis mu konspektide järgi kirjandust ja siis tal hakkas igav ja tuli msn-i: Hanna: "tulin korraks niisama küsima, et mis teed:D". Nii äge, tegi tuju rõõmsaks mul. Rääksime teisipäevast. Klassipidu vs suusa-lumelauareis Lätti. Klassipeo või noh, kahe paralleeli jõulupeo takistuseks on see, et keegi ei taha vastutada ja suusareisi miinuseks on puudulik garderoob+olematud sõiduoskused. Tegelikult iiilgelt tahaks minna ja õppida lumelauaga sõitmise ära (rääkisin emale, see oli veel rohkem vaimustunud!). Ma ausalt ei oska. Hanna ütles, et ta arvas mkogu aeg, et ma oskan, sest mul on siin blogis palju pilte ja videosid. Tegelikult ei oska. Isu või himu või kuidas seda nimetagi, ajas peale preili Häli, kes nii ahvatlevalt rääkis mulle oma lumekogemustest ja üleüldse on tekkinud Seikluspargi kaudu nii palju lauasõpru. Ma olen küll kunagi mäesuuskadega sõitnud, aga laud oleks totaalselt uus teema. Sama uus nagu homne sotsioloogia eksam. Mõnes mõttes oleks kena, kui jätkaks traditsiooni ja paneks 2 pulka endale alla, aga samas oleks laud rohkem teemas. Ma ei teagi, olen segaduses. Sama segaduses nagu mu lauasahtel. (ohe)


Mis sa arvad, mida ma peaksin tegema? H E L P 

Väike Mariell, kes nägi I  korda mäesuuski.