elu 7cm üle maapinna

Ettevaatust! Oodata on lumehangesid!


Jajah, täna hakkas lund sadama, mis on väga ilus ja kena ja nagu Käx ütles: "See jõulumleeleolu tekitav.".


Jõulumeeleolu tekitas täna ka massiline jõulukaartide tootmine. Tegime neid Pärnu linna Noortekogu koostööpartneritele, kes on aasta jooksul meile abiks olnud. Päris naljakas oli neid teha: igasugused veidraid tuli välja, aga minu meisterdamisannet kiideti taevani ja öeldi, et kohe näha, et Sütevakast. Loomeinimesed tulevad Sütevakast. Ei no vahva oli, tekkis kohe tunne, et peaks hakkama tuttavatele kaardikesi tegema. Muide, esmaspäeval sain 2009.a I jõulukaardi, mille saatis õde Londonist. Nii tore on saada kaarte. Tahaksin ise teha kõigile headele tuttavatele ühe kena kaardi nii et be aware!


Kui jutt juba selliseks kroonika-laadseks kisub, siis täna veel oli klassiõe Helina sünnipäev. Ta pidas seda Bravo Lounge'is, kus oli rahulik olla. Kõik läks hästi, tuttavaid nägusid oli palju, süüa sai hullult, paar kenat Canoni flashi tuli kaa ära ja õhtut jäid lõpetama 3 mittetraktiivset plaastritega ossi. Üheltpoolt oli nauding sulgeda Bravo uks nende plaastrinägude ees ja koju kõnidida, kuid samas oli see piin, sest korraliku tütarlapsena olin pannud korralikud sussid sünnipäevale jalga. Tagasi jalutades olime Mariaga jõudnud lõbusalt Tallinna mnt-ele, kui silma jäi IN. Trippisime sisse, F. Aru piletiraha ei tahtnud ja minu imestuseks oli just siis online üritus, mis minu idee järgi pidi toimuma alles järgmisel nädalavahetusel. Jäime sinna, kuulasime, kuidas Sass oma musikaalseid oskusi presenteeris. Tubli poiss oma tublide bändikaaslastega! Geep going!


Kõik hea saab otsa ja nii sai kaa muusika. Ijbbbisme veits noortekeskuse ees seni, kuni superstaarid oma pillid kokku korjasid ja lavalauad puhtaks tegid. Jõudsime valgusfoorini, (mina täpsemalt tee keskele), ja ma ei suutnud otsustada, kummale poole minna: massiga linna või Margoti ja Käroliga Käxi juurde. Vilksatas peast mõte, et öääää, kirjanduse eksam esmaspäeval: stop Mariell! Nagu seismapandud kassetilint, ootasin oma rohelist tuld ja siis jalutasime koos tüdrukutega Käroli juurde. Ajasime jõuluhõngulises (jõuluhõngu all pean silmas neid kurikuulsaid tulesid, lumelauda, kiivirit ja saapaid) blondi kaunitari toas juttu seni, kuni Margot bussi peale pidi minema. Margot Mercedese limusiinile nr 1 saadetud, kõpsutasin koju. Poole tee peal otsustasin, et nouuu... ma ei kannata seda enam! Mulle ei meeldi need saapad: no high heels, only high top Nikes! Ma võtsin need jalast ära ja kõndisin sokkidega mööda Uus-Sauga tänavat kodu poole. Ikka päirs pikalt, seni, kuni veits jahe hakkas. Lõpuks toppisin need veidi vähem kuri olles ikka jalga tagasi. Mis mul muud üle jäi. Lumi oli, või noh, on ju maas.



....
Ja veel, viimane küsimus neile, kes käivad Ülejõel ja teavad midagi mu väikese õe tegemistest:
KES ON KEVIN?




....


your comment was dumb, have a good reason for commenting!