That's what I think.

Oh jah, see on hea (especially the soundrack!):


Kui on veidi rohkem aega ja soov lund näha, siis see on ka naiss:



Eile käisin Raido juures. Ma ei tea, kas olen maininud, aga sain kendama kätte (http://kendamausa.com/). Mul on punane, tomat. Nüüd on koolis vahetunnid sisustatud ja  eesmärk on Raidole pähe teha, sest Kõiva oli kunagi suure suuga lubanud sellele inimesele *** krooni anda. Mõte on hea.


Ema ütles üks päev, et tema sõbranna (see rootslanna, kelle poja käest ma longboardi sain) oli imestanud, et ma sellega sõidan, sest tavaliselt tüdrukud ei tegele selliste asjadega. Veel ütles ema, et lisaks mängin kendamaga ja siis sõidan lumelauaga, et nagu väike poiss olen. Nojah, isa soovis, et ma poiss olen, aga õnneks ma ei ole... :D


Igatahes, ma siis hakkasingi täna Valgerannast rattaga koju sõites mõtlema, et mis värk on, miks sellised asjad peale lähevad. Nii, välja mõtlesin.
Esiteks ma olen iseloomult väga püsimatu ja mul peab kogu aeg huvitav olema (ei suuda niisama passid). Youtube'is on ka suht raske random videosid lõpuni vaadata. Koolis on kohutavalt jube istuda terve päev 8:30-st 16:.05-ni tundides, mis on täiesti üksluised ja kuivad (ok, mata on hea), aga see, kui ma ajaloo tunnis isegi kohvitass käes magama jään, see on päris hea tase.
Teiseks olen terve elu sporti teinud, aga nagu näha siis klassikalised alad nagu kergejõustik ja ujumine peale ei lähe (igavad), siis olen alateadlikult otsinud muid alternatiive. Adrenaliin tõmbab vist rohkem.
Kolmandaks on see, et eelmine aasta juulis, enne seda kui ma Kanadasse läksin, siis mul olid väga tõsised soovid ruttu suureks kasvada ja n-ö suure inimese elu elama hakata (donki!). Aga pärast elu teisel mandril ja olles koos teistsuguste noortega, sain ma aru, millest ma ilma olen jäänud. Ma saan neid 10 cm tikkkontsi kanda ja mimmi mängida veel pea pool elu ja vanaema-stiilis riideid saan ka ju kanda, siis kui enam muu väga sobilik ei oleks. Praegu ma olen noor ja minu jaoks on piirid palju vabamad, veel saan ringi käia lõhkiste teksatega, kanda neoonroosat talvemütsi ja peegelklaasidega värvilisi päikseprille.


Mida ma tahan selle pika ja lohiseva jutuga öelda on see, et väike rebel päkapikk lubab ühiskond olla mul vaid teatud aja ja võib-olla selle pärast ma praegu tegelengi selliste imelike asjadega.  :D Sorri, aga tõesti ei viitsi hommikul 1h varem üles ärgata, et endale lokid pähe teha ja nägu ära krohvida. Täiesti overrated.


-Mariell