Jõu!

Täna blogis:

1. Unenägu

2. Ortodont

3. Kool

4. Kunstiring

5. Elektritus

1. Unenägu

Pärast selle unenäo vaatamist sain aru, et ma olen muutunud kartlikumaks.

"Olin koos kursusekaaslastega (keda teatavasti mul veel ei ole, sest õpin alles üheteistkümnendas klassis) mingis auditooriumi-taolises ruumis ja valmistasime makette. Ei teadnud täpselt, mida teha, milliseid ehitisi püsti panna, aga grupitöö oli vaja ära teha. Järsku tuli meil seal viiekesi (kõik võõrad näod) istudes idee teha mingi kümnest suurest kortermajast koosnev elamurajoon. Mõeldud, tehtud! Ise olin ka üllatunud, kui uhke see makett välja nägi, aga millegipärast oli meil kiire seda minimudelit teostada ka reaalselt. Hetkega oli linnak püsti ja meie arhitektide-tiimil oli ühes majas olemas ka üks tagasihoidlik korter. Läksime seda vaatama. Väga veider tunne oli viibida hoones, mille ise olid välja mõelnud (mis sest, et see oli uni, tunne oli väga reaalne!). Olime all lifti juures. Selles majas olid mingid uut tüüpi liftid - I korruselt peale minnes olid lihtsalt ühe plaadi peal ning kinnihoidmiseks olid vaid käsipuud kolmel pool, ümberringi vihises õhk. Sellega sõitmine oli nii õudne. Ma reaalselt kartsin! Ja eriti õudne oli veel vaadata neid lifte, kui jõudsime üles viiendale korrusele - paistis, et liftiava on nagu ikka. Point oli selles, et uksed olid avatud kogu aeg - liftisaht paistis. See tundus nii jube. Mõtlesin, et mis siis saab, kui väiksed lapsed üksi trpikotta pääsevad! Ou gash. Kukuvad alla. Igatahes, korter ei tekitanud minus mingeid emotsioone - üks projektikaaslaseid isegi jooksis minust ette ja karjus: "See on minu tuba, ma ise mõtlesin selle nii ägedaks". Kusjuures oligi tal lahe tuba  - suur ja lisaks ka avar vannituba. Enda oma ma ei mäleta, sest läksime maja edasi vaatama. Pidin jälle selle õudse liftiga sõitma. Kolmandal korrusel maha minnes nägin esimesi päris elust tuttavaid inimesi - tertiatest Jaagupit ja veel mõnda tema klassiõde lobisesid, enda õdesid Merkat ja Annat ja siis oli seal veel mingi koristajatädi, kes uuris kolme suure lifti kõrval olevat toidulifti (nagu "Üksinda kodus" see väike lift). Kahjuks aga just siis, kui tädi pea sinna sisse toppis, lendas sellelt pisikeselt liftilt, kuhu ta isegi sisse ei mahtunud, põhi alt ja jõhker tuul hakkas imema kõike enda sisse. Tädi lendas sinna alla ja ma ei tea, mis temast sai, sest liikusin mingi meesoost isikuga, kes arvatavasi oli kursusekaaslane, hiiglaslikku kortermaja edasi vaatama. Hmm... vb see polnudki kortermaja, sest veidi kõndides kolmandal korrusel, avanes vaade suurele kaubanduskeskusele. Mõtlesime, et läheme eskalaatoritega korrus alla poole, aga seal paistsid vaid muusikapoed, mis mu sõbrale meeldisid."

Sealt maalt ma ei mäleta oma unenäost enam midagi. Äkki ärkasin üles või niisama on päevaga ununenud, kes teab. Kogesin hirmu, kuid samas ka põnevust, sest iseeneset ei näe unes filme mitte just tihti.

2. Ortodont

Olin hommikul  kell 8:00 Dr. Peetsi kabinetis Hambapolikliinikus. Pärast kiiret ülevaatust sain teada, et väiksed traadid mu suus peavad sinna jääme veel pooleks aastaks ja siis võib need eemaldada, AGA, kuue kuu pärast tuleb teha ka üks väike hambapilt tarkusehammastest. Ta rääkis neist nii, et suht suure tõenäosusega tuleb need välja tõmmata. AiAiAi! Olen näinud küll Liisat oma valutava suuga ja kuulnud jutte Andrew'st, kes mitu päeva kellegagi ei saanud rääkinud. Palun, kallid tarkusehambad, olge normaalsed ja ärge tülitage mind!

3. Kool

Esimesed tunnid olime uisukal. Jää oli hea ja sõita oli lõbus, aga tüdinesin päris kiiresti ära. Juuksed härmas ja põsed punased, jalutasime läbi külma talve kooli ja siis möödus koolipäev tavaliselt. Korra vistkas rivist välja, kui meilbox'is oli kiri Gerli Laurilt, kes tegi teatavaks Hollandi projekti järgmisesse vooru edasisaajad - mind ei olnud seal! Olin pettunud ja vihane enda peale, sest taaskord ei võtnud ma asja tõsiselt ning ei vaevunud 100% korralikult materjale läbi töötama. Nagu filosoofiaõpetaja eile mainis, et õnnetunne kestab umbes 7min, siis täpselt nii kaua kestis ka minu kurbus. Õhtul kunstiringi jalutades mõistsin, et äkki ongi selline sündmuste käik mulle vajalik, äkki nii peabki olema! Igatahes, jään huviga ootama, mida nii tarka ma siis teen sel ajal, kui mitmed mu sõbrad Hollandis hullavad. Vahet pole, ma olen seal nagunii juba käinud, mis ma ikka virisen.

4. Kunstiring

Kui teisipäeval ma pidin ennast mõttes piitsaga Pärnu Kunstide majja ajama, siis täna oli isu juba suurem, sest pärast 4 kuud vaid hariliku pliiatsiga hallide joonekeste tõmbamist, oli aeg pihku võtta värvilised pliiatsid. Mul oli teha vaja värvilahendus ruumikujundusele. Täna ma seda lõpetada ei jõudnud, kuid ootan juba teisipäeva, et seda teha.

5. Elektritus 

Kunstiringist otsustasime klassiõe Elinaga koju jalutada. Möödusime Janest, kes Teatri bussikas seisis, kuid ei, tema ei viitsinud koju tatsata. Bussiga ikka kiirem ju! Jätsime ta sinnapaika ja suundusime edasi. Jõudsime Elinaga arusaamale, et teksapüksid pole ikka talveriietus - kkkkülm! Ja nii ongi. Silla peal kaalus Elina, et äkki läheks üle jää, sest siis saaks ta otse koju, aga kuna udu oli suht paks, siis jäi minemata. Olime Tallinna mnt, kui äkki läksid KÕIK tuled Ülejõel kustu. Kesklinn oli valge, aga kõik kõik oli pime meie ümber. That was so creepy! Like in a horror movie. Campa oli pime, Säästu Market (taskuvarastel oli pidupäev), valgusvoorid kustus, tankla sildid pimedad. Pime, pime, pime! Peas hakkasid keerlema mõtted, et mida ma teen, kui pole elektrit! Appiii! Mõne minuti pärast tuli  õnneks elekter tagasi ja Ülejõele puhuti elu sisse tagasi.

Huvitav, miks küll nii juhtus? Kas oli see eksitus või Pärnu linn testis, palju säästetakse elektrilt, kui üks linnaosa elektrita jätta?!  Ei oska öelda, aga ühe kerge hirmuhetke elasin taaskord läbi. 

See pole küll Pärnu linn, aga pimedust ei tahaks sinnagi.

_________________

Okei, väike nali ka kallilt Kadrilt Inglsimaalt potsatas minu postkasti.

Targad Suurbritannia koolilapsed paneks ma pealkirjaks. Paremad palad:

_________________________

If you want to be loved, be lovable!