Juuksed härmas, adrenaliin toitmas tühja kõhtu ja kiirus soojendamas külmunud varbaid, läks õhin aina suuremaks ja suuremaks. Lõpuks, kui olin juba 10x ühest ja samast kohast üles-alla sõitnud, väsisid mu põlved ära ja hakkasid ebameeldivalt valutama. Pidime mäelt lahkuma 23:00, aga nomh, ma painin 20min enne mäsa!
Mai teagi, kuidas täpselt, sest see kõik käis nii kiiresti. Hakkasin just tõstkijärtsi keerama, kui järsku tõmbas kandi kinni. Siis kuulsin rakse seljas ja käes. Üritasin püsti tõusta ja mõttes palusin, et palun, ranne ära mine paiste. Mai saanud püsti, Heltsu jõudis ka minu juurde ehmunud näoga. Lõbusad liftionud tulid ja uurima, mis värk on no. Kasutades oma keskpärast venekeeleoskust, üritasin selgitada, et kukkusin ja äkki peaks sidemega kinni panema, et saaks juba mäelt ära, buss ootab. Sain saaniga sõita ja puha, kuid aiaiai, esmaabipunktis avastasin, et mu ranne on paistes ja väärakas asendis.
Häli ja Timo tulid ja viisid mu haiglasse. Tehti pilt ja doktor ütles, luu tuleb paika väänata. Kaks rõvedat asja sellest ööst: maoloputus ja süst veeni. Magu pidi olema tühi, et narkoos imenduks kiiresti ja saaks uinunud Marielli käsi tagasi väänata. Nägin ilusat und ja öö oli ka suht okei. Ärkasin mitu korda üles. Täiega igav oli seal haiglas. Vahepeal ei tulnud üldse und ja aja ratsionaalseks kasutamiseks venitasin jalgu ja kuulasin muusikat. Hommikul juba ootasin kella 8-st saati, et arst tuleks ja laseks mu ära. Mingi 9-st saingi tagasi tsivilisatiooni. Ajeee! Nüüd olen vähemalt Läti haiglas ära käinud.
Aga pole hullu, küll ma terveks saan. Tuleb endale randmekaitsmed edaspidiseks hankida ja jääda ootama käe paranemist. Läbi tule ja vee, me aina areneme!
No comments:
Post a Comment