Kukkumisproov nr.1 - GREAT SUCCESS!

Ajei!

Probleem nr.1  - ENERGIADEFITSIIT.

Probleem nr. 2 - MOTIVATSIOON.

Viimasel nädalal pole eriti magada saanud, igasugused tähtajad, kontrolltööd ja eksamid on järjest peale tiksunud. Eile korraldasime naabritädile üllatuspeo, kus oli hunnik inimesi. Kristjan ja Kaspar tegid juba kriitilisi märkusi, et ma näen nii väsinud välja. Hanna küllakutsele ütlesin ka EI, miinuspunktid mulle.

Täna üritasin longsliipi teha, aga abi väga polnud. Tegelesin aastatööga paar tundi: exeldasin infot veel ja tegin diagramme, aga üleüldiselt võib väga morn olla, sest asi EI EDENE. Feil no. Tuju oli alla nulli. Mitte kellegagi ei tahtnud rääkida, mitte midagi teha ei tahnud, üleüldse mitte midagi ei tulnud pähe, mida võiks teha ja siis ma läksin ema juurest koju, panin muusika mängima ja tegin seda, mis mu isale ei meeldi  - läksin päeval magama. Magasin maha 48 laulu, kui tuli väike õde ja hakkas suruma, et lähme Selverisse!!! Nojah, kuna tuju oli veits parem, kui päeval ja õue polnud ka lund veel vaatama jõudnud, siis ma mõtlesingi, et OK, lähme.

-15 kraadi ja lumetorm oli õues. Pakane mis pakane, aga siiski, ÄGE! Buss sõitis täiega aeglaselt, sest tänavad, mis enne olid 2-realised, olid nüüd peaaegu juba, et 1-realised, nii et hard conditions for sure. Seal Mai kino juures läksime üle tee, aga nomh, koperdasin lumehange otsa. Arva ära KUI lahe oli käpuli lumme kukkuda?! Vihje: luumurd.

A see, et kips võeti ju ära, kes veel ei tea. Arst oli seekord isegi rõõmsam ja positiivsem kui enne. Rääkis, et murd oli ikka päris päris suur ja et kinni pole veel kasvanud midagi, alles uus luu  t e k i b. mhhh! Kuu aega võiks veel spordist (loe: lumelauast) hoiduda, aga samas, kui mul täna käsi kukkudes ellu jäi, siis äkki jääb mäe peal ka?! (Ega ma kukkuma ei hakka, aga ikkagi, et nomh, kui kätt peaks vaja olema, siis on, mida kasutada). Helina, davaij snowfun'ima! Aga veel enne, kui keegi teab, kust ma saaks randmekaitsmeid, siis andku märku. Reedel käisin kõik võimalikud poed läbi, aga Pärnu on pommiauk, seda teavad kõik ju.

Ahjaa... mu uimasuse põhjuseks on ju Olümpiamängud. Vancouveri'ga on VÄIKE ajavahe ka, et kogu action toimub unetundide arvelt ja "paar tundi und, paar tundi üleval" režiimil. Lumelauakross ei olnud nii äge, seda vaatasin suht emotsioonitult, aga hälfpaip oli nagu funfunfun. Tõesti ikka nii hämmastav, et USA sai  6-st medalist 5 - nagu wtf! Shaun sai selle, mida vääris. Juhtusin täna vaatama üht videot, kui ta oli 10-aastane - kamoon, ma ei imesta, et ta nii hea on: sündinud talent!

Üks päev avastasin, et mind on tehtud Olümpiamängude fänniks  - Canada sugulased on saatnud viimase aastaga mulle räigelt nänni. Mul on olemas juba T-särk, sall, võtmepael, märke, müts. Selle viimase ma kaotasin, ära, aga ikkagi: surve on olnud suur. Ausaltöeldes ei viitsi väga 24/7 OM-i vaadata, sest olen TV-st viimasel ajal räigelt võõrdunud. Ei teagi, kas see on hea või halb.

...

Kuna ma olen viimastesse sissekannetesse kogu aeg toppinud lumelauavideosid, siis seekord tuleb midagi muud - tehnika:

Vidin, mida mul oleks ka vaja.

Kvantmehhaanika no. :D

Ok, aga nagu kirjutab, siis Žagarkalns twitteris, on ka minu soovitus, kui õue peaksite minema: "Winter continues, it is snowing again in Pärnu, don't forget to take goggles with you!"